Friday, May 9, 2014

ADELE'I ELU (LA VIE D'ADELE. Abdellatif Kechiche, 2013)

Peaaegu et aasta eest võitis Cannes'is Kuldse Palmioksa Abdellatif Kechiche'i julge ja siiras armastusdraama „Adele'i elu“. Nüüd on see film jõudnud ka siinsetele kinoekraanidele. Cannes'is tegi film ajalugu, sest see on esimene koomiksi või õigemini graafilise romaani põhjal valminud linatöö, mis on saanud Kuldse Palmioksa. Pealegi on see esimene film Cannes'i ajaloos, kus peaauhind antakse mitte ainult režissöörile vaid ka kahele peaosatäitjale. Antud juhul siis Adele'i mänginud Adele Exarchopoulosele ja Emma osa täitnud Léa Seydoux'le. Kõmuliseks tegid filmi eelkõige julged seksistseenid, mille tõttu mõned vaatajad festivalilinastusel ka saalist lahkusid. Kuna Cannes'is persona non grataks kuulutatud Lars Von Trieri „Nümfomaan“ ei linastunud, siis seda enam sai Kechiche'i filmi avameelsus silma paista. Seksuaalsuse kujutamine viimaste aastate lääne kinokunstis on teema omaette, seksistseenide kujutusviis on läinud üha julgemaks ja Kechiche'i „Adele'i elu“ kannab omaette revolutsioonimärki, ehkki näiteks Catherine Breillat' ja Francois Ozon on seksuaalsuse kujutamise piire prantsuse kinokunstis samuti jõudsalt laiendanud. Mõnes mõttes võib Kechiche'i filmi võrrelda 1956ndal aastal kinolinadele jõudnud Roger Vadimi draamaga „Ja jumal .. lõi naise“, mis tõi rambivalgusse prantsuse seksusaalrevolutsiooni ikooni Brigitte Bardot. Bardot' imidžit meenutab ka Kechiche'i filmi peaosatäitja Adele Exarchopoulos – seda peamiselt oma siiruselt, kuid ka mõnedelt poosidelt ja isegi soengult, kõrvutada võib isegi mõlemas filmis võtmelisel kohal olevat tantsustseeni, mis märgivad teatud vabanemispüüet ja vabadusiha. Exarchopoulos pole aga oma loomult sedavõrd riukalik ja rikutud kui seda on seksuaalselt ülevoolava energiaga Bardot. Exarchopoulose ja ta loodud tegelaskuju võlu ongi tema siiruses, omamoodi naiivsuses, mis kaasa tõmbab ja millega on lihtne suhestuda kõigil, kel see õrn iga seljataga. Kechiche'i ja ta filmi geniaalsus seisnebki oskuslikus valikus teha õigeid panuseid. „Adele elu“ töötab eelkõige tänu peategelaste relvitukstegevale südamlikkusele, pühendumusele ja vastastikusele keemiale. Peaaegu 80 % filmist on üles võetud lähiplaanis, see tähendab, et noore neiu täiskasvanuks saamise lugu mängitakse läbi eelkõige peategelase näo kaudu ja see panus rezissööri alt ei vea. Adele Exarchopoulos toob vaatajani mitte ainult kõik emotsioonid, mida peategelasel tuleb esimese armastuse puhkedes üle elada, me näeme ka tema karakteri sisemist kasvamist häbelikust gümnaasiumitüdrukust nooreks naiseks, kes püüab jagu saada oma esimesest suuremast emotsionaalsest kriisist. Siin teeb Exarchopoulos Bardot'le ära, sest Bardot' jäigi niiöelda kehanäitlejaks, kauniks kaanetüdrukuks, Exarchopoulost ootab aga kindlasti hiilgav karjäär karakternäitlejana, pealegi on tal juba praegu, oma noorusele vaatamata, seljataga üheksa osatäitmist täispikkades filmides. Léa Seydoux'l, kes mängis „Adele'i elus“ Adele'i esimest suurt armastust, on kogemust rohkem - ligi 30 osatäitmist ja ta loob selle filmiga ühe lahedaima lesbilise armastaja profiili kinokunstis. Nii Seydoux kui ka Exarchopoulos on näitlejad, kes suudavad rollile pühenduda ja Kechiche režissöörina on osanud seda ka sajaprotsendiliselt ära kasutada. Filmi pikkuseks on kolm tundi, kuid kummalisel kombel ei juhtu kordagi, et see tunduks liiga pikana. Pinge loob emotsionaalselt kirev palett, mida Kechiche on näitlejate kaudu meisterlikult edasi andnud. „Adele'i elu“ on justkui Armastuse „ameerika raudtee“ ootamatute kurvide, järskude tõusude ja hingevõtvate langustega; see on kolmetunnine ekskurss inimese elu intiimseimatesse soppidesse, mille esilekaevamine paneb vaataja taas huulde hammustama.
Filmi kõrvalteema – homoseksuaalsed suhted ja homoseksuaalide ühiskondlik staatus või nende sotsiaalne koht, taanduvad puhtinimliku emotsionaalse traagika ees. Filmi üheks allikaks on ka feministliku kirjaniku Julie Maroh' samanimeline graafiline romaan, mida ta kirjutas omaenda elukogemusele toetudes viis aastat alates kooli lõpetamisest 19-aastaselt. Maroh' ise on nimetanud lesbiliste suhete kujutamist filmis naeruväärseks, kuid möönnud režissööri meisterlikkust algallika sisulisel edasiandmisel. Iseendast poleks vahet, kui Kechiche oleks teinud filmi geisuhetest, aja märk on seksuaalsuse julge kujutamine peavoolu kinos nii või naa. Kunstilise väärtuse annab filmile eelkõige siiski emotsionaalne sügavus, ja selle kaudu peaks homoseksuaalide puhtinimlik probleemistik saama ehk arusaadavaks ka neile, kes seda pigem eirata soovivad.  

(Delta 9.05)