Friday, June 17, 2011

Submarine (Richard Ayoade, 2010)


Vähe on neid filme, mis juba esimestest sekunditest vajutavad lõõgastunult kinotooli ja võtavad maha teatud kriitilise kaitsekilbi, mis hoiab meeli halbade filmide sissetungi eest. Tavaliselt püsib kaitse peal vähemalt 20 minutit, mille jooksul saab ka selgeks, mis filmi juures meeldib, mis mitte. Või siis, kas film meeldib või mitte. Richard Ayoade esimene täispikk film Submariin on just üks neist linatöist, mis võlub avakaadritest alates.
Tegija taustast sedavõrd, et seni vaid lühifilme ja ühe Arctic Monkeyse kontsertdokumentaali teinud Ayoade on peamiselt tuntud näitlejana telesarjades, muuhulgas on ta kaasa teinud ka sellistes menukates telekomöödiates nagu The Mighty Boosh või It-osakond.
Ta debüüt kinolinal Submariin on lugu teismelisest Walesi koolipoisist Oliver Tate'ist, kel tuleb hakkama saada elu esimeste täiskasvanute maailma valikutega - esimene armastus ja vanemate suhtekriis. Lugu, mida film räägib on lihtne, võibolla isegi banaalne, kuid see, kuidas see on tehtud, on nauditav. Ayoade on toimuvat vürtsitanud meeldejäävate pildiliste lahenduste ja detailidega nii lavastuses, kaameratöös kui ka montaažis. Joe Dunthorne'i romaani põhjal kirjutatud stsenaarium on vaimukas ja hõlpsasti jälgitav. Oliver Tate'i maailmale lähenemise võtteks on sisemonoloog, mis võimaldab pikkida reaalsusse Oliveri fantaasiaid, mida temataolisel tagasihoidlikul, kuid uudishimulikul poisil jagub. Muidugi torkavad filmi vaadates kohe pähe võrdlused selliste linatöödega nagu Amélie (Jean-Pierre Jeunet, 2001), Uneteadus (la Sciénce de reves. Michel Gondry, 2006) või Elu edetabelid (High Fidelity. Stephen Frears, 2000). Olulisem kui võrdlused on siiski see, mida film ise endast kujutab, ehkki võrdlused on teinekord võibolla parim viis kujutada ette seni tundmatut linateost. Kui filmi valmimisaega ei teaks, ei oskakski seda ehk hõlpsalt kuhugi paigutada – Submariin kasutab 60ndate aastate uue laine filmide võttestikku, selles on 80ndate, 90ndate muusikavideolikke lahendusi ja õhkkond, mida leiame näiteks 70ndate aastate romantilistes filmides. Palju üldistusi, kuid Ayoade on tabanud selle lihtsakoelise ekraanilooga midagi meeldivalt ajatut. Näiteks võib iga vaataja endalt küsida- kui paljud filmid on tema arvates suutnud edasi anda esimese suudluse kohmetut võlu.
Submariin on kasvamiselugu. Tema ellu juhutvate vastanduste ja konfliktide kaudu tuleb Craig Robertsi kehastatud kangelasel teha valikuid – kuidas ise oma eluga edasi minna; keda võtta eeskujuks - kas kauni pilusilmse naisega naabrusse kolinud vaimse energia guru või oma teadlasest isa, kes saab televisioonist kinga, kuna ei oska rääkides oma käsi kuhugi panna. Liiatigi selgub, et guru Graham, keda mängib muideks Paddy Considine, on Oliveri ema endine armuke. Üks kandvaid vastandusi on ka Oliveri ema, naine, kes ei taha tunnistada oma vananemist ja Oliveri armastus – ohtlikult veetlev püromaan Jordana, Yasmin Page'i kehastuses, kes mängib selle silmatorkamatu iluga tegelaskuju vägagi seksikaks. Ühes filmi sõlmpunktidest tulebki Oliveril valida, keda päästa - kas oma õrna ja kujunevat suhet kättesaamatu tüdrukuga või perekonda, mis peaks tagama kindluse igasugusteks edasisteks elu väljakutseteks.

Submariin on vaimukas, kerge ja ilus romantiline tragikomöödia, mis sobib pea et ideaalselt kuuma suveõhtusse. Ja ilmselt on see ka üks neist filmidest, mida teinekord uuesti vaadata.

(Delta)

No comments: