Iciar Bollaini Keelatud vihm on Ameerika põlisrahvaste viletsat elu ning filmitegemise moraalseid ja eetilisi külgi vaagiv linatöö filmist, mis ei valminud. Lugu järgmine: hispaania võttegrupp sõidab Boliiviasse, et teha seal ajaloosündmustel põhinev mängufilm Christopher Columbuse jõudmisest Ameerikasse, indiaanlaste tapmisest ja rõhumisest ning dominikaani mungast Bartolome' De las Casasest, kes asus rõhutavate poolele ja pühendas sellele oma elu. Filmitegemine ei suju aga nii lihtsalt nagu võib eeldada, sest linnas on hõõgumas konflikt indiaanlaste ja võimude vahel, põhjuseks veesüsteemi erastamine, mis jätaks vaesed indiaanlased nende maksejõuetuse tõttu veest ilma. Filmitegijate argumendiks, miks valiti Columbuse filmi võttepaigaks just Andide mäestik, mitte mererand, oli soov kokku hoida ja maksta kohalikele nii vähe kui võimalik - kohalikud statistid saavad võttepäeva eest kaks dollarit. Alamakstud ja üleekspluateeritud põlisrahvas, keda püüavad nülgida ka kohalikud kasuahned poliitikud. Ja ka need pole reeglina kohalike hõimlaste seast.
Seega, palju vastandusi, mis lubavad mitmetahulist dramaatilist arengut ja võimaldavad ka suuremaid üldistusi nagu elu versus kunst, ja raha versus inimlikkus.
Tõsi, "Keelatud vihm" on sisuliselt hästi töötav ja vormilt vaatemänguline draama, milles kõik vajalik levis ja festivalidel edukaks läbilöögiks – head näitlejad ja küllaltki selgepiirilised karakterid – Gael Garcia Bernal, Luis Tosar, Karra Elejalde; kaunid võttekohad; südamlik ja inimlik lugu.. küll aga jääb vajaka see miski, mis tõstaks "Keelatud vihma" kõrgemale pelgast moraalse sõnumiga vaatemängust. Filmi puhul teinekord sõnumist üksi ei piisa, kui vaataja saab selle kätte juba esimestel minutitel. Vaja oleks kedagi või midagi, mis seda kinnitaks. Bollaini filmis on see kinnitus jäetud aga suhteliselt lõdvaks - see, millele või kellele kinnituda, on justkui olemas - selleks võib olla näiteks mõni tugev karakter või süžeeliin, mida siin on kaks - filmitegemine ja indiaanlaste mäss kasuahnete poliitikute vastu. Fookus nihkub aga pidevalt ühelt teisele – filmitegemisele taustaks olevad rahutused tõusevad esiplaanile ja filmitegijatel tulebki teha valik kunsti või tõelise elu vahel. Peaosas pole õigupoolest keegi – ka seda punkti on lavastaja nihestanud mitme tegelaskuju vahel, vaatajale on probleem ammu selge, Columbuse filmi lavastaja, keda mängib Gael Garcia Bernal ja tema abiline, keda kehastab meeldejäävalt Luis Tosar, taipavad sama alles ekraaniloo lõpuminuteil. See taipamine ja sinna juurde käiv sauluste muutumine paulusteks ning vastupidi, on vastuolus karakterite senise näoga ning ka filmi üks nõrgemaid kohti. Ilmselt püüab lavastaja Iciar Bollain mitut lugu üheks lüües anda toimuvast võimalikult mitmekülgse pildi. Sealjuures ei jäta Bollain vaatajale eriti midagi ise mõelda, kõik mida peab mõtlema või tundma, on selgelt välja toodud ja rõhutatud näiteks kasvõi saatemuusikaga. Seetõttu ei paku film suurt pinget neile, kes lähevad kinno näiteks Werner Herzogi Ladina-ameerika filmidest üles köetud ootustega. Ehkki "Keelatud vihm" on saanud vaatajapreemia Berliinis ja valitud ka Hispaania ametlikuks esindajaks Ameerika Filmiakadeemia võõrkeelse filmi auhinnale, kustub ta mälust ilmselt sama kiiresti kui suvaline kassafilm. Samas jõuab just ehk sellise, põnevusele üles ehitatud draama läbi pealiskaudsemale vaatajale kohale sõnum inimväärikusest, mida muidu seiklusfilmides sellises kanguses ei kohta. Bollaini "Keelatud vihm" võiks linastuda edukalt ka mõnes suuremas kinoketis, sest pöördeline tegevustik meeldiks ka põnevike publikule, ehkki filmis puudub armastuslugu, teeb selle tasa õiglustundele rõhuv emotsionaalne laetus.
(eetris olnud Klassikaraadios Delta saates)
No comments:
Post a Comment