Hanna (Joe Wright, 2011)

Kui uudistekanal Euronews näitas mitu mitu kuud tagasi Joe Wrighti filmi Hanna tutvustust, olin meeldivalt üllatunud, sest Euronews pöörab siiski peamiselt tähelepanu festivalipotentsiaaliga filmidele ehk siis neile, mis kassaedu ei vaja ja võivad olla pretensioonikamad ehk tõsisemad kui niinimetatud reafilmid. Ja lugu on ju intrigeeriv – Põhja-soomes metsade keskel üles kasvanud teismeline tüdruk, kes on treenitud tapamasinaks, et kätte maksta ühele USA salateenistuse agendile ta ema tapmine. Taustaks geeni- ja inimkatsed, et välja aretada ideaalse sõdalase tõug. Kohtuma peaks niisiis märul ja ulme – oodata võiks häid võitlusstseene, ekraaniadrenaliini ja mõtlemiskeskust kaasahaaravat väljakutset. Eeldused on head aga kõik see, mida ootad, jääb olemata. Kui tõtt öelda, siis pole kaua aega nii halba filmi näinud ja filmi lõpuni istusin kinosaalis vaid selle pärast, et sellest teile rääkida. Hanna kärises kõikidest kohtadest korraga – ta on tulvil ülekasutatud kliššeesid nii sisulises kui ka vormilises plaanis, süžees on palju ebaloogilisusi, lõpetamatust ja lihtsalt vaataja alahindamist, ning see vihastab kõige enam. Heaks märuliks ei piisa sellest, et panna peaossa kaunis noor daam, kurja agenti kehastama Cate Blanchett ja tellida heliriba Chemical Brothersilt. Märul kui žanr ja kättemaksufilm eriti, annavad võimaluse katta suur osa tegevusest põnevate tagaajamiste, põgenemiste, löömingute ja tulistamistega, aga see kõik tuleb hoolikalt läbi mõelda, sest žanri vaataja ootused on põhjendatult kõrged. Filmi arengute ja lavastuse pealiskaudsus oli kohati nii halb, et see polnud enam isegi naljakas, lihtsalt igav. Üldisel taustal mõjus juba loomulikuna see, et puudujäägid võitluskoreograafias püüti katta kiire montaaži ja keerutava kaamera abil. Ainukese usutava tegelaskujuna mõjuski Cate Blanchett Lumivalgukese kurja nõiana mõjuva agendi Marissa rollis. Hanna rollis üles astuv Saoirse Ronan on enne teinud kaasa mitmes Joe Wrighti filmis nagu Lepitus ja Minu armsad luud, ta on kena ja armas tüdruk, tema tegelaskuju Hanna halastamatu, külm ja isegi robotlik. Hannal on kohati isegi üleloomulikud võimed ja ta keha peaks omandama mõeldamatu elastsuse, sest kuidas muidu õnnestub tal näiteks kanalisatsioonikaevust haakida end täis kiirusel üle tormava auto alla. Selliseid lapsusi on film täis, ja seda ajal, mil digitaaltehnika võimaldab läbi lavastada ka kõige hullumeelsemaid ideid. Samas ei arendata ka võimalike üleloomulike võimete liini lõpuni - tegijad üritavad siiski püsida reaalsuse piirides, kuid ilmselt oleks X-menile laadsete superomaduste sissetoomine hanna tegelaskujusse filmile isegi kasuks tulnud – see oleks välja vabandanud ta suhtelise tooruse märulikangelannana ja oleks ka aidanud võimendada geenimuudatuste ning supersõdalase teemat. Mingis mõttes ongi Hanna jätk X-menile ja seda mõtet oleks tegijad juba stsenaariumi tasemel võinud vältida.
Joe Wright on seni olnud menukas romantiliste filmide tegijana- juba eelpoolmainitud Lepitus ehk Atonement võitis ka Ameerika Filmiakadeemia auhinna, seda küll heliriba eest, mille kirjutas Dario Marianelli. Hanna heliriba ehk siis Chemical Brothersi tümpsuv tekno ei haaku kuidagi filmi ja selle kangelase tagasihoidliku loomusega ning mõjub pigem võõrkehana. Tümpsu sissetoomine Hanna põgenemisstseenis luureagantuuri salavanglast kusagil Põhja-Aafrikas mõjub isegi ehmatavalt ja halvas mõttes kunstlikult. Hanna põgeneb salavanglast suurte õhutustunnelite rägastikus eksimatult orienteerudes. Taas liialt tuttav lahendus, mis on ehk praegu andeks antav vaid James Bondi filmidele. Ja Joe Wright Bondi filme teha ei oska.

Ehk siis, kui tahta head märulit, siis Hanna pole see valik. Kui tahta head draamat, siis Hanna pole ammugi see valik.