MIDNIGHT IN PARIS (Woody Allen, 2011)

Woody Allen on ehk tuntuim ameeriklane, kes on avalikult kuulutanud, et tahab olla eurooplane ja eirab tahtlikult hollywoodi meelelahutuskino võtmestikku. Loomulikult on see ülepaisutatud deviis nagu palju muudki Alleni kirjutatus, lavastatus ja kehastatus, kuid selline ta juba on - Woody Allen, oma neurootilisuses siiski tõsiseltvõetav ja tõsine koomik, linnapoeet, kelleta ka tänapäeva Hollywoodi toodang poleks üldse see nagu me seda teame. Woody Alleni viimane film “Kesköö Pariisis” mõjub esmapilgul isegi kirjanduslikumalt kui ta eelmised - kirjanduslikumalt selles mõttes, et filmi esimesel poolel tuleb nõudlikumal vaatajal end tõsiselt kokku võtta, et saalis püsida ja ette kujutada, kuhu Allen seekord sihib. Ära tuleb kannatada muusikalise saatega tempolt sobimatud postkaardivaated Pariisi vaatamisväärsustest; Owen Wilson minategelase ehk Woody Alleni rollis, lapsikult napakas mõte ajarännust kesköises Pariisis, kuid see viimane polegi ehk sedavõrd hull idee. Ekraanil hargnevat kaksikelu võib võtta alustuseks kasvõi veinise ulmana, mis pole muud kui eneses, oma ajas ja kohas selgusele jõudmine, olgugi et selleks läheb vaja ajalist eksirännakut. Ootaja vaev tasub end ära, kui ajarännak kahekordistub, saab veel ühe vindi ja sinna peale veel vinjeti - mida see tähendab, näete kinos, sest vaatamata võimalikele kahtlustele, mis sedavõrd viljaka režissööri viimaste tööde põhjal on võinud tekkida, tasub seekordne kinoskäik end ära. Võib olla isegi, et seda enam, et Allen on seekord suutnud hästi mõjuda nii romantiliste komöödiate austajatele kui ka neile, kes otsivad filmis midagi ka ajutegevusele. Kui linatöö alguses püüad ette kujutada, kuidas ekraanil toimuv pehmekaanelise raamatuna välja mängiks, siis selle mõttemängu panevad unustama mõned head osatäitmised, neist tekkivad lugemissoovid ja juba eelpool vihjatud pöörded tegevustikus. Taas tekib isu üle lugeda Ernest Hemingway, Scott Fitzgeraldi ja Gertrud Steini kirjutatu, vaadata Man Ray fotosid ja Luis Bunueli filme. See on nimelt see seltskond 1920ndate aastate Pariisis, kuhu filmi peategelane satub. Kõik need ja paljud teised kirjanikud, kunstnikud jm loovisikud käituvad ja räägivad kaunis trafaretselt, kuid on ka niiviisi nauditavad . Eriti meeldejäävad on siinjuures näiteks Corey Stoll Ernest Hemingwayna, Kathy Bates Gertrud Steinina ja Adrien Brody Salvador Daliina, väga hea valik oli ka Marion Cotilliard kunsti-groupie Adrianana. Filmi ülesehituse koha pealt pole aga ajarännak üldse mitte peamine, seda raamib õnnetu ja saamatu peategelase umbejooksev suhe oma pruudiga, kelle ema ja isaga seltsis Pariisi reis ette võeti. Suhteliin jääb alla aga aja- ja kohateemale, olemisele siin ja praegu ja ise. “Midnight in Paris” või maakeeli “Kesköö Pariisis” on õigupoolest küpsemise, täiskasvanuks saamise lugu. Samas pole Allen siin, järjekordse endast rääkiva filmi juures, lõpuni aus, sest elab ta endiselt USA-s ja pole teadaolevalt vahetanud filmitegemist raamatute kirjutamise vastu, ehkki ka sellega on ta oma pika karjääri jooksul tegelenud. Alleni “Kesköö Pariisis” on vanameistri soovunelm Pariisist, unenägu, mida saab teostada ja läbi elada võib olla kõige paremini just filmina. Ja seda pole Allen seni, oma 40e filmi jooksul teha saanud.