LE HAVRE (Aki Kaurismäki, 2011)

Soome rahvusvaheliselt mainekaimal filmitegijal Aki Kaurismäkil on oskus teha ajatuid, eatuid ja kiusatus oleks öelda isegi veatuid filme. Veatuid selle pärast, et nad on terviklikud, väga täpselt läbi mõeldud loo, karakterite ja pildikeelega. Ajatuid selle pärast, et Guy Maddini kõrval on Kaurismäki vist ainus režissöör, kes suudab teha selliseid filme, mille valmimise ajamääratlust on väga raske anda. Või õigemini, filme, mida võib liigitada pigem hoopis teise aastakümnesse ja isegi teise sajandisse, kui seda on kiire ja hektiline XXI. Kaurismäki filmide esteetika viitab läinud sajandi keskpaigale ja sellistele nimedele filmimaailmas nagu Jean-Pierre Melville, Jean Renoir ja Marcel Carné. Või siis kümnendid – 1930ndad ja Carné "Varjude linn" (1938), mille tegevus toimub samuti sadamalinnas Le Havre’is; 1960ndad ja Melville’I "Samurai" (1967), millele viitavad tegelaskujud Kaurismäki "Le Havre’i" alguses. Kaurismäki filmid on ajatud nii sisuliselt kui ka vormiliselt - filmide tempo on aeglane, kaadrid postkaardilikult toonitud ja seisvad; maailm, mida ta filmid edasi annavad, on oma suletuses lihtne ja kurb – tema tegelasi iseloomustab teatud tõrjutus ja sisemine, peidetud traagika; see mis nendega juhtub, kõigutab nende äärepositsiooni ühiskonnas – reeglina nad langevad juhusliku või kavandatud pahatahtlikkuse tõttu senisest status quo’st veelgi madalamale, kuid mõnikord annab Kaurismäki mõista, et kunagi ei maksa kaotada lootust, sest ka lauspilves taeva võib läbida ere päikesekiir, mis seab toimuva hoopis teise valgusse. "Le Havre’i" peategelane on nooruses Pariisis boheemlase elu elanud, kuid nüüd saapapuhastajana leiba teeniv Marcel Marx, (mängib prantsuse näitleja André Wilms, sama mees, kes on üles astunud ka Kaurismäki varasemates filmides, selahulgas filmis nimega "Boheemlase elu" (1991). Vaesuse piiril elava Marxi ellu tuleb muudatus, kui haiglasse satub ta hoolitsev naine, keda kehastab samuti üks Kaurismäki lemmiknäitlejaid Kati Outinen, ja kui Marx võtab oma südameasjaks aidata sadamast leitud pagulaspoisil põgeneda Inglismaale. Nagu Kaurismäki filmides tavaks- rikub häid kavatsusi nii öelda nurga taga varitsev Kuri, antud juhul naabruses elav koputaja, keda mängib Francois Truffaut' näitlejana end filmiajalukku kirjutanud Jean-Pierre Léaud (samuti varem Kaurismäki linatöödes üles astunud). Vaatamata ühistele tunnusjoontele eelmiste filmidega, on "Le Havre" Kaurismäki filmograafias mõneti erandlik, kuna Kaurismäki väljub silmnähtavalt senisest suletud, veidi isegi õhuta atmosfäärist. Sellest annavad kinnitust näiteks päevavalguses tehtud võtted ja pöörded tegevustikus ning karakteriloomes. Kaurismäki ise ütleb intervjuudes, et mida pessimistlikumaks ta ise muutub, seda optimistlikumad on ta filmid. Kaurismäki filmide tegelased on reeglina küllaltki selgepiirilised, see, mis nendega juhtub, näib olevat fatalistlik ja pöördumatu. Ka heasüdamlik saapapuhastaja Marx on endale võtnud selge ülesande, omamoodi elutöö, millega kavatseb lõpuni minna, ülesanne on aga liiga helge, et me selle õnnestumisse usuksime. Ähvardava varjuna tumestab Marxi pingutusi teda aeg ajalt kimbutav kriminaaluurija, keda mängib Jean-Pierre Daroussin - see ongi oma seadusesilmsuses erandlik, pealispinnast keerulisem karakter, kel oma huvid ja kelle tegevus toob meelde politseikapteni Michael Curtize filmist "Casablanca" (1942). "Le Havre" annab oma melanhoolsele varjundile vaatamata lootust, et imed on võimalikud ja et asjad võivad pöörduda paremuse poole ka siis, kui mitte miski sellele ei viita.