Lotte ja kuukivi saladus (Janno Põldma, Heiki Ernits, 2011)

Janno Põldma, Heiki Ernits ja stsenarist Andrus Kivirähk lasevad Lottel seekord seigelda veidi detektiiviainelises loos – ühel öösel püüavad kaks kapuutsides tegelast varastada kena Saaremaa murrakut rääkivalt onu Klausilt sooja kolmnurkset kivi, mille too ühelt rännakult leidis. Selgub, et kivil on veel paarilisi, mis jäid Klausi rännukaaslaste kätte ning Lotte ja Klaus lähevad kividekomplekti otsima, neile järgnevad saladuslikud kapuutsides võõrad ja sappa haagib end ka üks armunud muusik, kes tahab kive oma armastatule kõrvarõngasteks. "Lotte ja kuukivi saladus" on tulvil vaimukaid dialooge ja episoode ning uusi tehnilisi lahendusi – joonise kõrval ka näiteks arvutianimatsiooni ja efekte. Lotte maailma on toodud ka mitu uut tegelast – onu Klausi kaks kummalist vanapoisist sõpra, seast vihmatilgateadlane, laulvad pingviinid, unekollid ja - kuujänesed.

Lotte on tegelane, kes haarab üpris laia vaatajaskonda – nii teisest eluaastast kasvõi pensionieani välja, sest midagi sellist, mis ka vanemale põlvkonnale vastumeelt oleks, me Lotte filmides ei kohta. Vastandina hollywoodilikele lastefilmidele ja animatsioonidele pole Lotte filmides vägivalda, kellelegi vastu pead ei lööda ja vaatajat säästetakse ka kaksipidi tõlgendatavatest vihjetest. See, mis Lotte filmides köidab, ongi vahetus ja mängulisus – mängitakse kõige sellega, mida täiskasvanute maailmas on harjutud loomulikuks või normaalseks pidama – alustades kasvõi Lotte maailma elanikest, kes on ju inimeste loomust ja maailmavaadet kandvad loomad. See juba loobki aluse selleks, et Lotte maailmas on võimalikud hoopis teised mängureeglid kui need, millega igapäevaelus harjunud oleme – merest võib püüda maitsvaid pannkooke, kuu peal elavad jänesed ja lõunamaale lennanud linnud lahutavad seal meelt olümpiamängudega. "Lotte ja kuukivi saladus" mängib ka süžeede ja teemadega, mis võivad olla tuttavad varasemast kultuurikihist – Kuu peale viiv oavars toob meelde muinasjutu Jackist, haiglas pasunaid puhuvad doktorid Emir Kusturica filmid ja Kuukivi tempel indiana Jonesi. Au Lotte autoritele, et nad on karakteriloomes ja stsenaariumis suutnud mööda minna Jääaegadest, Autodest, Tatsuvatest jalakestest ning säilitanud teatud põhjamaise karguse ja kainuse, mis tagab omapära ka Euroopa kontekstis. Lotte on sedavõrd ülekultuuriline, et rahvuslikku on uues Lotte filmis juba raske leida, "Leiutajateküla Lottes" (2006) oli seda ehk veidi enam. Võibolla oleks lisandunud veel üks kihistus, kui näiteks pingviinide asum oleks lahendatud meeskoori (kasvõi näiteks Eesti Rahvusmeeskoori) võtmes – oleks tagatud võimas koorilaul ja pingviinid ise oleksid saanud olla soliidselt kikilipsustatult mustas-valges... Aga see on pelk ääremärkus, lõpeks me ei peakski otsima Lotte maailmas analooge, vaid võtma seda nii nagu ta on – kultuuride ja kontekstide, päris ja unenäomaailma sulamina, mis kannab juba muinasjuttudest tuttavat sõnumit headuse ja sõpruse kõikevõitvast jõust. Lotte filmi pikkus on üks tund ja 16 minutit, mis on kõige väiksematele vaatajatele liiga pikk. Siit küsimus filmitegijaile – kas oleks võimalik, et Lottest tehtaks väikestele Lotte-sõpradele ka lühemaid versioone – praegu jäid mitmed tegevusliinid pisikestele segaseks ja peatumatu pildivoo juures on vanematel raske ka mingeid seletusi juurde lisada. Muidugi, iseasi on see, kas alla nelja-aasta vanusega tasub kinno tulla, kuid üsnagi ilmselt on visuaalse kultuuri tarbijaskond noorenemas, ehk siis nõudlus oleks ju olemas ja sellega võiksid arvestada ka loojad uute formaatide välja töötamisel. Muidugi, filmi pikkuse mured kaovad DVD-ga, mida Lotte tegijate kinnitusel on oodata aasta lõpuks. Lotte on aga omandamas omamoodi James Bondi staatust, kelle iga uut seiklust põnevusega oodata.