COSMOPOLIS (David Cronenberg, 2012)

Ajakirjandus soovib tihti saada filmilavastajatelt ja muudelt loovisikutelt arvamusi ning kommentaare teravatel päevapoliitilistel teemadel. Tavaliselt hoiduvad loojad sellistest sõnavõttudest, sest ei soovi anda oma panust poliitilisest retoorikast määritud sõnadetulva. Kanada mainekaima filmilooja David Cronenbergi värsket linatööd “Cosmopolis” on võimalik vaadelda just selles võtmes - kui ühe looja seisukohavõttu ja ääremärkust kapitalistliku infoühiskonna kriisile; remargina üleminekuajastule, kuhu arenenud ühiskond on jõudnud ja mille tulevikku keegi ette näha ei oska. Cronenberg räägib võrdpiltides ja sümbolites, jättes sealjuures vastu tulemata reavaataja võimalikele ootustele.


“Cosmopolis” jälgib ühe ilmrikka noormehe teekonda oma limusiinis ühest linna otsast teise, kui julgeolekustruktuurid on kõrgeimas häireolukorras maailma võtmeisikute vastu suunatud rünnakute pärast. Robert Pattinsoni mängitud miljardär Eric Parker on rahamaailma suunavate telgitaguste jõudude kehastus – oma luksuslikus limusiinis kontrollib ta börside tegevust ja manipuleerib rahaturgudega, võttes riske, mida teised ei julge. Eric Parker otsib väljakutseid, sest börsispekulatsioonidest ja juhuseksist tulvil elu ei paku talle enam midagi. Ta trotsib oma ülihästi informeeritud ihukaitsjate hoiatusi ja jätkab varjumise asemel teekonda äärelinna, tuttava juuksuri juurde, liikudes seeläbi teadlikult või ka ebateadlikult vastu oma võimalikule hukule.

Cronenberg ei tee toimuva jälgimist lihtsaks, ta eirab tavapäraste apokalüptiliste ulmemärulite reegleid ja laseb kakluste, plahvatuste ja varingute asemel toimida dialoogidel, mida noor miljardär oma autos vahelduvate kaaslastega arendab. Võib isegi öelda, et kogu filmi märuli osa mahubki treilerisse, mis seetõttu on mõnes mõttes eksitav, teisalt annab ka treiler edasi filmi sümboolsemaid sõlmkohti ja kannab selle hoiatavat sõnumit.

Autosse suletud tegevustikuga filmi atmosfäär on klaustrofoobne ja ettearvamatu. Lõputuna tunduvat sõitu lõhuvad peategelase ennustamatu käitumine ja ootamatud, ilustamata vägivallastseenid. Selle kõige kõrval arutleb film väga laial skaalal XXI sajandi alguse inimesele oluliste teemade üle, vastuseks ilmselge muutuste vajadus. Lõppema peab lõputuna paistev soomustatud luksusauto reis läbi meeleavaldustest ja atentaatidest tulvil linna, lõppema peab ka lõputuna näiv lubaduste ja ootuste pumpamine riiklikesse valuutadesse - nii põrubki noor ärigeenius ootamatute arengute pärast Hiina valuutaga ja kogu maailma rahasüsteem näib suubuvat rentslisse.

Cronenberg kommenteerib filmiga kõike seda, mida loeme ja näeme iga päev uudistest – oma tavatu filmiga pöörab Cronenberg vaataja tähelepanu pöördumatuna näivale tendentsile kapitalistliku maailma arengus - oleviku tühjaksammutamisele tuleviku arvelt. Ta vaatleb ja näitab seda läbi inimese. Cronenbergi on alati huvitanud eraldatuse ja tõrjutuse analüüs. “Cosmopolises” moodustavadki need kaks paaris-entiteedi, mis kulgevad paralleelselt, aeg ajalt ennustamatult lõikudes ja ohtlikult lähenedes. Cronenberg käsitleb tõrjutust ja eraldatust vastanditena, mütoloogilise Teise Minana, kellega kohtumine toob kaasa hävingu. Häving aga ei tähenda muud kui senise vastuolu lahenemist ja kadumist ning uue ühtsuse teket. Kas ja millisel viisil on see võimalik, staažikas filmilooja ei ütle. Ta jätab ära isegi punkti selle dialoogi lõpus. See väljendab aga hoopis kolmandat tegurit, mis on halli kardinalina pidevalt kohal ja mille mõjujõudu võib vaid üldjoontes ette kujutada – see on Teadmatus. Kuid ka selle on staažikas filmilooja filmi tegelasliini sisse kirjutanud. Teadmatus vastandub Parkeri kehastatud Ahnele Teadmisele ja auahnel ärigeeniusel tuleb sellega silmitsi seista oma senise olemise pöördeliseimal hetkel.

Cronenbergi “Cosmopolis” on tavatu ja riskantne filmi tegijaile ja levitajaile, samas aga tänuväärne arvamusavaldus mainekalt filmiloojalt, mis paneb ehk selgemini jälgima arenguid meie ümber ja võtma oma seisukohta enne kui hilja.

(Delta, 3.august)