NAISED (ELLES, 2011)

Tallinnas, kinos Sõprus on harukordne võimalus näha kaht käsitlust ühest teemast – linastuvad nii dokumentaal- kui ka mängufilm, mis lahkavad enesemüümise ehk prostitutsiooni problemaatikat. Prostitutsiooni tuleb siin mõista selle tavapärases tähenduses ehk siis naiste seksuaalset ekspluateerimist, taustaks majanduslik ebavõrdsus ja meeste dominatsioon. Kui Austria režissöör Michael Glawogger laseb dokfilmis „Hoorade hiilgus“ (Whore's Glory, 2011) oma lugusid rääkida elukutselistel prostituutidel kolmest eksootilisest riigist - Taist, Bangladeshist ja Mehhikost, siis Poola filmilavastaja Malgorzata Szumowska räägib filmiga „Naised“ loo Pariisis tegutsevatest neidudest, kes on sunnitud oma keha müüma majanduslikust kitsikusest pääsemiseks. Seega on hea võimalus võrrelda, kas ja kuivõrd suudab lavastatud elu oma mõjult vaatajale ületada kaamerate vaateväljast välja jäävat tõelisust. Loomulikult saab lavastatu ainult püüelda elu kirevuse ja mitmekülgsuse jäädvustamise poole, Poola resissööri Szumowska teist täispikka mängufilmi „Naised“ võib selles suhtes usaldada. Sellest filmist nüüd lähemalt juttu tulebki.

„Naised“ räägib ühest naisteajakirja reporterist, kes kirjutab lugu prostituutidest, püüdes selgusele jõuda just noorte naiste enesemüümise põhjustes. Ajakirjaniku uurimus keskendub kahele Pariisis õppivale tudengineiule, nende kaudu toob Szumowska sisse immigratsiooniteema Ida-Euroopa riikidest ja klassilõhe Prantsusmaal, mis rikkamate ja vaesemate ühiskonnakihtide vahel endiselt valitsemas. Ajakirjanik Anne'i kaudu lahkab Szumowska ka naise seksuaalse enesemääramisõiguse, tõrjutuse ja vananemise teemat. Nende keerukate ja valusate teemade käsitlus on oodatavalt pigem tumedamates kui helgetes toonides, ehk siis naerda siin ei saa ja romantikast on ka asi kaugel. Rohkete ja julgete seksistseenide eesmärk pole niivõrd köita või võluda, kuivõrd äratada jälestust selle toimingu vastu kui sellest eemaldada emotsionaalne side. Samas näitab Szumowska, et ka siin on võimalikud variandid – tudengineiu Charlotte'i suhe ühte oma püsiklienti antakse edasi hoopis teistsuguses meeleolus ja värvides, kui ülejäänud; ootamatu iha tabab ka Juliette Binoche'i mängitud ajakirjanikku – režissöör annab meisterlikult edasi ka nende eskapistlike hetkede petlikkuse.

„Naised“ on film mitte niivõrd naistest kui ka puhtast inimlikust õnnetusest. Õnnetud on need, kes oma keha ja õigupoolest ka elu majanduslikel põhjustel müüma peavad ning õnnetud on need, kes kujundavad nõudluse poole. Õnnetu on ka varakas ajakirjanik Anne, kes lugu kirjutab, saades üha enam teadlikuks enese elu kitsaskohtadest, ehkki elab perekondlikku elu suures korteris Pariisi kesklinnas. Szumowska teeb selget vahet meeste ja naiste vahel, näidates mehi peamiselt negatiivses valguses, ihamasinatena. Ühtpidi on see sotsiaalse ebavõrdsuse peegeldus, mida siis toetavad ka filmi tegevusliinid, teisalt ilmneb siin ka režissööri enda vaatepunkt.

„Naised“ aga pole ainult Ida-Euroopa depressioonikinole tüüpiline lootusetuse demonstratsioon. Ehkki filmis on palju väljapääsmatusele viitavat, annab filmi päikeseline finaal põhjust tegelaste tulevikku ja ekraanivälisesse olevikku ka lootusrikkamalt suhtuda.

Szumowska „Naised“ on ka hea näide sellest, kuidas kokku viia erinevad kultuuriruumid ja filmitegemise traditsioonid. See on koostööfilm, mille juures ei saa enam vedada täpset piiri rahvusliku kinokunsti tunnusväljade vahel. „Naised“ on Poola film mitte ainult sellepärast, et režissöör, kes on ka üks stsenaristidest, on Poolast ja kõrvalosades esineb mitu Poola näitlejat. „Naistes“ on ära tuntav poola filmidele omane sotsiaalne närv ja tähelepanu tegelaste psühholoogiale. Juliette Binoche'i osatäitmine, võttekohad ja kontekst teevad sellest aga prantsuse filmi. Muidugimõista pole selline liigitus filmi sõnumit arvesse võttes üldse oluline, sest probleemid, mida „Naised“ käsitleb, on samad nii idas kui ka läänes. Neist rääkimine aitab ehk maailma veidikesegi paremaks muuta.

(Delta, 6.juuli)