Vana-Kreeka
pärimustes on Prometheus titaanide soost pärit tegelane, kes lõi
savist inimese ja andis talle vastu jumalate tahtmist ka tule. Selle
eest aheldati titaan kalju külge ja ta pidi aastasadu kannatama
piinu hiigelsuure kotka käes, kuni Herakles ta ahelaist vabastas.
Ridley
Scotti uues, äsja meiegi kinodesse jõudnud suurfilmis kannab
muinaskangelase nime kosmoselaev, millel oleva meeskonna eesmärk on
leida tsivilisatsioon, mis on aluse pannud inimkonnale. Ehkki eesmärk
peaks olema üks, on meeskonna liikmetel erinevaid agendasid, millest
juhinduda ja lahingutandrilt lahkuvad vaid kaks, android ja inimene,
et alustada uut ulmesaagat kinoajaloos.
"Prometheus"
on mõnes mõttes ajalooline film – läinud sajandi lõpu
ulmefilmide nägu kujundanud Ridley Scott on tagasi
selle esteetika ja temaatika juures, mis ta tuntuks tegi.
Siin on tuttavaid elemente nii "Alienist" (1979) kui ka "Blade
Runnerist" (1982), lähedasem on "Prometheus" "Alienile" – 30e aasta tagusele
meistritööle, mille kunstilist taset pole siiani suudetud ületada.
Peamiselt vastutas selle eest Šveitsi kunstnik H.R.Giger,
kellele Scott tegi ülesandeks kujundada ka "Prometheuse" maailm. Kui
väga üldistada, siis võib öelda, et "Prometheus" on "Alien" uuele
põlvkonnale. Neile, kellele meeldisid "Alien" ja "Blade Runner", meeldib
ka "Prometheus", neile aga, kes mingil põhjusel nende kolme aastakümne
vanuste teostega tuttavad pole, on kolmedimensiooniline vaatemäng
omamoodi sissejuhatus klassika juurde. Selles suhtes on "Prometheus"
isegi eelfilmiks Alieni-saagale. Ja mitte ainult selles suhtes -
"Prometheuse" lõpuminuteil ekraanile ilmuv olend pole ju keegi muu kui
tulevane Alien. Sarnane on ka filmi sisu – teistelt planeetidelt
oma päritolu otsiv inimkond satub vastakuti teistsuguste eluvormide
ja mõtteviisidega, mis välistavad inimlikkuse ja seavad ohtu
inimkonna edasise kestmise. Siit võib leida ka seoseid Prometheuse
müüdiga, kuid esimese filmi põhjal on veel vara neid välja tuua.
Võib arvata, et oodata on vähemalt ühte järg, sest
teadlase Elizabeth Shaw, keda mängib Noomi Rapace ja Michael
Fassbenderi kehastatud android Davidi missioon jätkub - Prometheuse
legend pole selle filmiga veel lõpuni räägitud.
Ridley
Scotti "Prometheus" on eelkõige vaatemäng, mida võib ja tasub
kolmemõõtmeliselt kogeda. Samas pole "Prometheus" see sõna, mis hakkaks kujundama
ulmefilmide tulevikku. Võib ka olla, et teadusliku fantastika
valdkond on üldse ammendumas, sest läinud sajandi keskpaigas
tehnika võidukäiguga alguse saanud optimistlik lähenemine
tulevikule, kus aastal 2000 peetakse esimesed olümpiamängud Kuul ja
inimesed puhkavad avakosmoses, on hakanud asenduma hoopis
pragmaatilisema maailmavaatega. Usk helgesse tulevikku ja inimese
kontrollitud tehnika võidukäiku on asendumas fatalistliku
apokalüpsise kartusega ja sellega, et inimese loodud tehnika ta
kontrolli alt väljub. Isaac Asimovi kirjeldatud loojale kuulekatest
robotitest on saanud androidid, kes järgivad oma käitumismudelit ja
juhinduvad neid loonud kurjade geeniuste seadustest.
Võib
ka mängida mõttega, et 1979ndal aastal linale tulnud "Alien" oligi
omamoodi punkt teaduslikule fantastikale. Sisuliselt enam midagi
lisada pole, sest ulmekirjanikud alates Jules Verne'ist ja Herbert
George Wellsist on võimalikud teemad juba kõik lahti kirjutanud.
Jäänud on vaid vormiline külg, mida muidugi on mitmel viisil, eriti kinokunstis arendatud. Ridley Scotti Prometheus on seega samuti üks üpris hea
näide taaskasutusest.
(Delta, 8.juuni)
No comments:
Post a Comment