Suuremates kinodes on praegu hea võimalus ära vaadata kaks Teise Maailmasõja teemalist mängufilmi – hiina lavastaja Yang Zhimou „Sõja õied“ ja
soome lavastaja Antti Jokineni „Puhastus“. Hea on see võimalus selle poolest, et maailmakuulsa Hiina lavastaja ja oma debüütfilmiga välja tulnud Soome filmimehe töid vaadates saab neid mõttes paigutada taustsüsteemile, millega mõlema filmi tootjad ja ka autor on arvestanud – kinolevi ning läbimüük. Ajalugu on siinjuures fetiš, kõigile kasutada olev müütide varasalv, millest ammutada elust suuremaid kangelasi ja antikangelasi. Mõlemad filmid põhinevad populaarsetel romaanidel ja keskenduvad sõja jalgu jäänud naistele.
„Sõja õied“ viib vaataja otse rindejoonele, 1937ndal aastal Jaapani vägede poolt laastatud ja maatasa tehtud Nankingi linna, kus leidis aset üks ajaloo võikamaid massimõrvu. Jokineni „Puhastus“ toob mälestuste kaudu tänapäeva Nõukogude vägede hirmutöö okupeeritud Eestis, mis kaotas Teise Maailmasõja aastatel pea neljandiku elanikkonnast. Kassat teevad mõlemad filmid kahtlemata, sest „Sõja
õied“ paneb ühte peaossa ka Hollywoodi superstaari Christian Bale'i ja dialoogid on suuremas osas inglise keeles. Antti Jokineni „Puhastus“ on teadupoolest kõmukirjaniku Sofi Oksaneni romaani ekraniseering ja huvi on selle vastu nii siin kui ka sealpool lahte. Filmikunsti kohalt peaks aga võrdlemise siinkohal katkestama, sest tegemist pole sama kaalukategooria võistlejatega, kuivõrd üldse kunstis võistlusest rääkida saab. Reklaamfilmi taustaga Jokineni toorust ei saa kõrvutada küpse filmilooja Yangi kogemusega, need maailmad on liialt erinevad.
Jokinen kasutab Oksaneni räigevõitu romaani ekraniseerimisel kogu reklaamfilmi paletti - pehmest, arvutiga töödeldud romantikast karmima, käsikaameraga üles võetud reaalsuseni - võttestik ja esteetika, mida reklaamimaailmale on ette andnud seesama kinokunst erootikast horrorini. Jokineni „Puhastus“ jääb vormilt ja lavastuselt ebaühtlaseks, näitlejad teevad oma parima, kuid ei saa üle juba stsenaariumis ette kirjutatud stereotüüpidest. Ka Yangi filmi tegelased kehastavad teatud stereotüüpe, kuid nende sisemisele
arengule on rohkem kaasa aidatud, iseasi, kas näitlejad neid nõudmisi välja mängivad. Võib öelda, et filmis oma esimese suure kino rolli teinud kaunitar Ni Ni teeb meeldejäävama osatäitmise kui rohkem kui 40es filmis kaasa teinud Christian Bale.
Sisult on Oksaneni/Jokineni „Puhastus“ räige – see on film alandusest – alandajatest ja alandatutest. Siin pole mingeid kangelasi, on vaid kustumatu vimm, mille on tegelastesse sisse kodeerinud vägivald ja võõrvõim. Yang Zhimou „Sõja õied“ on seevastu film eneseohverdusest ja kangelaslikkusest, mis ilmneb vaid äärmuslikes olukordades. Nankingi sattunud ameeriklasel Johnil tuleb olude sunnil asuda ametisse katoliku preestrina, et päästa Jaapani vägede hirmutegude eest tosinat tüdrukutekloostri kasvandikku ja teist tosinat lõbutüdrukut, kes tulevad kloostrisse varju otsima. Filmis on meisterlikult lavastatud lahingustseene ja sisulisi pöördeid, mis hoiavad pinget lõpuminutiteni. „Puhastus“ räägib raamloo noorest prostituudist, kes põgeneb ahistajate eest oma vanaema juurde, kel mineviku ja neiu vanematega omad võlad. „Puhastus“ kulgeb šokist šokki, eelnev on ettevalmistuseks järgnevale, lõpptulemuses kahtlust ei teki; toimuva vaatamine on vapustus, mingit puhastust vaataja ei koge, pigem vastupidi – ühe perekonna hävitamise lugu on sedavõrd õudne ja rusuvalt räpane, et seda ei saagi uskuda, sest me ise pole seda üle elanud. Võib olla just sellele kunstiliselt võimendatud ebausutavusele viitavadki filmi sisulised küsitavused nagu üksiku vana naise kestev vaenamine ja sutenööride kõikjale ulatuv võim? Ebausutavus vähendab ka „Puhastuse“ tõsiseltvõetavust. Tõsi, puhastustandem Jokinen/Oksanen täidab teatud tühimikku meie ajaloost kõnelevas kinokunstis, kuid kollaboratsionismi ja ka metsavendluse teemat on eesti filmis ju ennegi käsitletud. Näiteks võib tuua Kaljo Kiisa “Metskannikesed“ (1980), Olav Neulandi „Tuulte pesa“ (1979) , kuid need filmid on valminud nõukogude aastatel. See aga ei tähenda, et neid poleks võimalik lugeda teistsuguses võtmes, kui seda soovisid toonased otsustajad. Pärast taasiseseisvumist on Teise Maailmasõja temaatika jäänud „tõrjutud mälestusteks“, mida on käsitletud peamiselt dokumentaalfilmides, mängufilmides aga vaid mõnede eranditega - heaks näiteks Sulev Keeduse „Somnambuul“ (2003). Jokineni/Oksaneni „Puhastus“ aitab seda lünka täita sellega, et samasugust filmi pole siinsetel tegijatel enam põhjust teha. Samas võiks ja peaks eesti filmitegijad me endi lugusid ise rääkima, see vähendaks võimalust, et meie aja lugu kommertsiaalselt või propagandistlikult ekspluateeritaks.
Kui nüüd keegi küsib, kas tasub minna „Puhastust“ vaatama, siis soovitaks sõjafilmi kogemise soovi korral vaadata pigem „Sõja õisi“ ja mõelda nendele lugudele, mida igal eesti perel on 70e aasta tagustest sündmustest siiani rääkida.
(Delta, 7.sept)
No comments:
Post a Comment