New Yorgis sündinud Benh Zeitlinil on õnnestunud see, mille poole püüavad paljud filmitegijad, kuid mis vaid mõningatel tõepoolest ka õnnestub – tekitada rahvusvaheline läbimurre esimese täispika filmiga. “Metsiku lõunamaa asukad” võitis peaauhinna Ühendriikide sõltumatu kino peamise peo Sundance'i festivalil, Cannes'is pärjasid filmi kriitikud ja oikumeeniline žürii ning need on vaid suuremad ja tähtsamad auhinnad.
„Metsiku lõunamaa asukad“ on fantaasiat ja lootusttäis lugu enesemääramisõigusest ning vabaduseihast, taustaks üleilmne soojenemine, inimtegevuse tagajärjel tasakaalust välja viidud maailmakord, mis ilmneb looduse kataklüsmides, ja see kõik on edasi antud läbi kuueaastase tüdruku Hushpuppy silmade. Pea et sama noorelt filmikunstiga tutvust teinud Zeitlin lubab tsiviliseeritud mugavustega harjunud vaatajal heita eksootikamaigulise ja naturalistliku pilgu vastuolulisse maailma, kus kõik on lubatud, kus Loodus võib olla helde jagaja ja ka karm võtja. See on film inimestest, kes soovivad olla väärikas osa Suurest Ringlusest, selle asemel, et sõltuda seina küljest tulevatest torudest. „Metsiku lõunamaa asukad“ viib kokku üldise ja isikliku, makro- ja mikrokosmose – ühelt poolt allakäiv, ennast sabast õgiv tsivilisatsioon, mis on rajatud looduse ekspluateerimisele, ning teisalt, selle ohver - väike, aga uhke ja sisemiselt võimas inimene, kelle peamine sotsiaalne tugistruktuur – perekond on sellesama lagunemisprotsessi tõttu muutumas olematuks. ose – ühelt poolt allakäiv, ennast sabast õgiv tsivilisatsioon, mis on rajatud looduse ekspluateerimisele, ning teisalt, selle ohver - väike, aga uhke ja sisemiselt võimas inimene, kelle peamine sotsiaalne tugistruktuur – perekond on sellesama lagunemisprotsessi tõttu muutumas olematuks.
Hushpuppy osas üles astuva kuueaastase Quvenzhané Wallise jaoks ei erine filmis näidatav reaalsus sellest väljapoole jäävast tegelikkusest, kuna on pärit Louisianast, kus samasuguseid vabakondi nagu filmis näeme ka elab. Quvenzhané pühendumus ja isiksus avaldasid režissöörile filmi tehes sellist mõju, et ta kohandas käsikirja ja lasi tüdrukul endal repliike mugandada. Sama käib ka teiste Zeitlini filmis üles astuvate tegelaste kohta. Ehkki keegi neist pole koolitatud näitleja, teevad nad siin silmnähtavalt parema töö kui paljud vastava õpetuse saanud ehk suudakski. Zeitlin annab neile, keskmise väikekondalase silmis heidikutele võimaluse rääkida asjadest nii, nagu nad neid ka mõistavad, pealegi, ei pea nad olema keegi muu, kui ise. See võimaldab Zeitlinil säilitada dokumentaalfilmile omase siiruse, kui siia lisada veel südamlik süžee, ongi tulemuseks meeldejääv ja mõjuv linatöö, mida juba mitmel pool on nimetatud aasta filmisündmuseks.
.jpg)
Innustust „Metsiku lõunamaa“ väntamiseks sai Zeitlin 2008. aastal, kui ta New Orleansis väntas lühifilmi mehest, kes prügist tehtud alusel asub päästma orkaan Katrina kätte jäänud omakseid. „Metsik lõunamaa“ viib teemat edasi ja kasvatab üldisemaks, lisades sinna poeetilist reaalsusmaagiat ja lapsepõlve fantaasiaid. See on ühtlasi avatud lugu, sest inimlikkuse ja vabaduse ideaal, mis loost läbi kumab, lubab kujutatava eksootilisusele vaatamata igalühel end sellesse sisse logida.
Zeitlini film on mõnes mõttes ka Ühendriikide ideelise loosungi ehk „Ameerika unelma“ ümbermõtestus – Zeitlin eemaldab sealt materiaalse heaolu ja lihtsalt saavutatava jõukuseaate jättes alles vabadusiha. „Metsiku lõunamaa“ vabadus on anarhistlik vabadus kaubandusliku ühiskonna kammitsatest, et elada kooskõlas loodusega, Looduse seaduste järgi.
Kui Quvenzhané käest küsiti, mida teeksid, kui saaksid teada, et maailm sinu süül kokku kukub, vastas tüdruk, et püüaks seda parandada – läheksin õigel ajal magama ja peseksin hambad.
(Delta, 5.10)
No comments:
Post a Comment