TOOMAS HUSSAR "SEENELKÄIK" (2012)

„Te kõik olete televiisorist!“, hüüatab metsatalus elav endine vang Üllar Saaremäe unustamatus kehastuses
Toomas Hussari esikfilmis „Seenelkäik“. See meedia-ja ainekujunduskriitiline film on üks paremaid debüüte
kodumaises mängufilmis läbi aastate. Seni teatris ja televisioonis end teostanud lavastaja teab täpselt,
millest ja millal rääkida. Üleilmse majanduskriisi taustal on elanikkonna usaldus valitsuse ja poliitikute
vastu madalam kui kunagi varem ning mainekujundajatel käes rasked ajad. Kommertstelevisoon risustab meeli edevate poliitikute tantsuoskamatusega, võimendades ja kasvatades vaatajate vaimset tühimikku ning
süvendades kuristikku tegeliku ja näiliku vahel.

Nutika ülesehitusega intelligentne komöödia „Seenelkäik“ räägib loo metsa eksinud poliitikust, ning selle kaudu ka võõrandumisest ja kaduvast ühtsustundest ühiskonnas. Autori enda sõnul pole ta taotlenud muud kui meelelahutust, kuid erinevalt paljudest teistest meele lahutamisele mõeldud filmidest, oskab Hussar pelgale olukorrakoomikale lisada laiema mõõtme, peegeldades tabavalt toimuva sotsiaalset tagapõhja. Kui püüda „Seenelkäiku“ paigutada kodumaise filmi mõttelisele horisontaalsele joonele, siis asetseks ta kusagil Veiko Õunpuu „Sügisballi“ (2007) ja Sulev Nõmmiku „Siin me oleme“ (1979) vahel, kaldudes sotsiaalselt laetuselt pigem „Sügisballi“ poole.

Ühe poliitiku lihtne seenelkäigu lugu räägib inimese hirmudest ja tühisusest tundmatu ees; olukorras, mil puuduvad teda kaitsvad sotsiaalsed kihid ja süsteemid; olukorras, kus kuningas on füüsiliselt ja vaimselt alasti. Seenelkäigust oleks võinud teha ka verdpritsiva õudusloo või ängistava psühholoogilise draama, kus tegelaste suhtepinged valla pääsevad ja päädivad mingisuguse „uue maailmakorra“ loomisega. Hussari filmi võib ja peabki vaatama kui kriitilist kommentaari illusoorsusele üles ehitatud maineühiskonnale, mis tugineb kavalale kuvandiloomele, mida mahhineeritakse ühiskondliku usalduse sisemiste väärtuste arvelt.
Kohtuvad igihaljad lood alasti kuningast ja metsa eksinud Hansust-Greetest. Seenele saadetud poliitikut saadavad ta eksiteel Kuninganna ja Õuenarr, Kuri pole aga mitte metsaonnis elav nõid vaid poliitiku kodune õukond, kes teeb kõik, et valedelooriga kaetud illusoorsust säilitada.
Aatelisust alateadlikult poliitkaubandusliku, omakasu püüdva retoorikavankri ette rakendades suudab Kuningas oma lõpukõnes äratada kõikumalöönud ühtsustunde ja taastada status quo.
Filmi koomika on halenaljakas – seda kujundab jubapeategelase, Raivo E Tamme mängitud poliitiku busterkeatonlik väljanägemine. Teeskluse tsivilisatsiooni kuuluvad tegelased jäetakse vastakuti ürgse loodusega, aktiivsest avaliku elu tegijast saab passiivne ohver, senised tugisüsteemid enam ei tööta ja edasine jääb juhuse kujundada. Poliitik ei suuda toimuvat oma kontrolli alla saada ja jääb õuenarri juhtida. Umbtee on seegi, ning õnnelikuks lõpuks peab appi tulema ime, keda kehastavad samblamütsidega kaitseliitlased.
Lõpustseen, kus metsatalus üksi elav endine vang püüab ristsõnu lahendada ja populaarne telesari putukasarvedega poliitikutega jookseb tühjale toale,on üks kõnekamaid ja ajakohasemaid meedia- poliitilisi remarke kodumaises filmis.

"Seenelkäik" on lihtsalt jälgitav ja universaalselt mõistetav, seda on näidanud filmi vastuvõtt välisfestivalidel ja ka kodumaa kinodes, kus ta on ka mitme linastusnädala järel kindlas esikümnes.
Hussari head silma näitab ülisobivate osatäitjate valik; operaatoritöö Rein Kotovilt loob ja kannab meeleolu, kasutatud on filmikunstis olulisi võtteid nagu kaadrist väljaspoole jääva tegelikkuse sissetoomine, kaadri sügavus ja tahaplaanile jäävad üksikasjad.

Ehkki filmiaasta pole veel lõppenud, võib juba väita, et 2012 läheb kodumaise filmi annaalides kirja mitte ainult kui juubeliaasta, vaid ilmselt ka väga heade debüütide aastana – täispika mängufilmi poole pealt kuulub Toomas Hussari „Seenelkäigu“ kõrvale kevadel linastunud Andres Kõpperi/Arun Tamme „Vasaku jala reede“. Häid uusi tegijaid lubab ka Balti Filmi ja Meediakooli magistritööde lühifilmikogumik „Alguses oli sõna..“.

(Delta 22.sept)