EESTLANNA PARIISIS (ILMAR RAAG, 2012)

„Seule devant ta glace
Tu te vois triste sans savoir pourquoi
Et tu ferais n'importe quoi
Pour ne pas être à ta place

Si tu t'appelles mélancolie
Si l'amour n'est plus qu'une habitude
Ne me raconte pas ta vie
Je la connais, ta solitude..“

(Joe Dassin, 1974)

„Üksi veiniklaasi taga, tunned sa end kurvana, teadmata miks ja teed ükskõik mida, et mitte olla seal, kus oled. Kui sind nimetada melanhooliaks, kui armastus pole enam muud kui pelk harjumus, ära räägi mulle oma elust, ma tean juba seda - su üksindust“, laulis maailmakodanikust trubaduur Joe Dassin ühes kunagises löökalulus, mis kõlab ka ilmar Raagi filmis „Eestlanna Pariisis“.

Ilmar Raagi romantiline draama on enamat kui nostalgiline postkaart ühest maailma romantilisemast linnast ja sinna sattunud eestlannast. Postkaardi üheplaanilisus ei anna veel edasi filmi emotsionaalset ja empaatilist mõõdet, kaadritagusest sotsiaalajaloolisest taustast rääkimata. „Eestlannas Pariisis“ on Melanhooliat ja ka selle nooremat õde Romantikat, et üksinduse masendust ravida. Põhjamaisest kaamosest muretumasse Lääne-euroopa kliimasse viiv linatöö liigub tonaalselt ja sisuliselt hämarusest helguse poole, lõpetades lootust tulvil uue maailmakorraldusega. Ilmar Raag täidab filmile pandud ülesande anda sellega vaatajale veidikenegi sedasama lootust ja tuua ta välja argielu rusuvast üksluisusest. Inimlikus plaanis ongi „Eestlanna Pariisis“ soe ja lihtne lugu armastuse ning läheduse vajadusest, mis ei muutu ka inimese vananedes. Prantsuse filmilegend Jeanne Moreau kehastab Pariisis elavat üksildast ja vanaldast eestlannat Fridat, kes on arusaadavatel põhjustel loobunud sidemetest kodumaaga ning kelle suhted Pariisi eesti kogukonnaga on sumbunud kadeduse ja väikluse mülkasse. Frida armastatu, kohvikupidaja Stéphane´i (Patrick Pineau) kutsel saabub Fridat hoidma üksik eesti naine Anne (Laine Mägi). Hooldaja väljaõppega Annele on tööots Pariisis võimalus leida tröösti üksinduse eest, mida võimendab ema surm. Samuti on see harvaesinev võimalus pöörata elus niiöelda uus lehekülg ja seda keskkonnas, millest Euroopa äärses piiririigis elanud inimesed seni vaid unistatud. „Eestlanna Pariisis“ on film minevikust ja sellest tulevatest inimestest, kellel on samuti õigus tulevikule. Anne lahkumisplaan saab uueks alguseks kõigi kolme peategelase elus, milliseks see võib kujuneda, on sooja valgusega täidetud kaadritest küllaltki lihtne välja lugeda.

„Eestlanna Pariisis“ on arusaadavalt ja delikaatselt edasi antud armastuslugu, mille vaatamiseks tuleb kasuks teatud elukogemus. Noorema vaataja mured on veidi teistlaadi, samuti on XXI sajandi Pariis hoopis laiem sotsiaalkultuuriline kooslus kui seda on XIX sajandi vahetuse kuvand, mis senini paljude unelmaid toidab ja turismiettevõtjatele kasumit toob.

 



Prantsusekeelsele vaatajale avaneb film ilmselt veidi pinnapealsemalt kui meile, ajalooline taustsüsteem – eestlaste ärkamisajast pärinev püüd saada eurooplaseks, taandub filmi romantilise tegevusliini ees. Film kinnitab Eesti kuvandit hämara ja külma Põhjamaana, kus inimesed joovad, et vere käimas hoida, kasutavad senini kassetmagnetofone ja kannavad vormituid muhkjopesid. Samas pole selline pilt muud kui iroonia me endi pihta. Voodis lebav, kõige vastu protestiv ja kibestunud Frida on veelgi universaalsem irooniapeeglisse pandud kuvand neist, kes suudaks aga ei taha oma olukorda muuta. See on kujund, mis ühelt poolt tekitab kaastunnet ja teisalt ärgitab tegutsema, et end samasugustest emotsionaalsetest lõksudest hoida.





Eesti vaataja jaoks paigutub “Eestlanna” siinses kinolevis huvitavasse konteksti kahe äärmuse vahel – ühelt poolt Eric Toledano, Olivier Nakache'i elujaatav “1+1”, mis juba kevadest kinodes jooksmas, ja teiselt poolt Antti Jokineni muserdav nägemus aja loost “Puhastus”. Raagi „Eestlannas“ on helgelt lahendatud hooldustemaatika ja ka peidetud viide eesti rahva lõppematutele kannatusaastatele. Koostööfilmina annab “Eestlanna Pariisis” aga samuti lootust – vaatamata sellele, et film valmis suures osas hoopis Prantsusmaa ja Belgia rahade ning meeskonnaga, on ta hoopis rohkem „eesti film“ kui seda oli „Puhastus“ ja ka rohkem eesti film, kui seda oli siinsel produktsioonifirmal Amrionil Saksamaa filmitegijatega kahasse valminud „Polli päevikud“ või koos soomlastega valminud „Hella W“. Miks?
Sest ta räägib lihtsa romantilise loo kaudu eesti asjast kasutades ka peaosades väga häid eesti näitlejaid - Laine Mägi nüansirohke tegelaskuju kõrval tegi meeldejääva episoodilise rolli Helle Kuningas, kelle talenti on eesti filmis häbiväärselt vähe jäädvustatud. Ja nagu filmis näeme, saavad meie näitlejad väga hästi hakkama ka hoopis rikkama ja vanema filmikultuuriga riigi nõudmiste taustal.

(pildid: amrion.ee, forumcinemas.ee)

Delta (19.okt)