DAVID KOEPP "SÖÖST" (PREMIUM RUSH, 2012)

Hollywoodi üks tasustatumaid stenariste David Koepp on kirjutanud käsikirju sellistele kassafilmidele nagu “Jurassic Park” (Steven Spielberg, 1993), “Mission:Impossible” (Brian De Palma, 1996), “Ämblikmees” (Spiderman. Sam Raimi, 2002) ja viimane Indiana Jonesi film (Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull. Steven Spielberg, 2008). Seega siis koostöö režissööridega nagu Steven Spielberg ja Brian De Palma osutab juba valitumale seltskonnale, kes vaatajanumbritega ei riski. Stsenaristi töö kõrvalt on Koepp lavastanud kaheksa filmi, millele ise ka stsenaariumi kirjutanud. Niisiis, tegemist on staažika Hollywoodi tegijaga, kes filmitööstuses sees olnud juba rohkem kui paarkümmend aastat. Koeppi tänavu linale jõudnud “Premium Rush”, ehk maakeeli “Sööst” pole ilmselgelt odav film, selles on palju hulljulget kihutamist New Yorgi tänavatel, kokku ei hoita autode ega ka mitte digitaaltöötluse arvelt. Tulemuseks on aga kaasatõmbav põnevik, mis toob meelde 1970ndate aastate alguse vabameelsemad filmid Hollywoodis ja näitab, et haaravaid tagajamisstseene suudetakse lavastada ka praegu ning need pole muutunud ainult Aasiast tuleva kino pärusmaaks. “Sööst” räägib loo New Yorgi rattakulleritest, kelle argipäev seisneb ennastunustavas kihutamises läbi äärmiselt selge planeeringuga suurlinna. Joseph Gordon Levitti kehastatud Wilee on linna parim rattakuller, kes sõidab käikude ja piduriteta rattal ning kelle jaoks autod ja jalakäijad on vaid ohtlikud ning segavad elemendid. Ühel päeval saab Wilee ülesande, millega on seotud inimelud, organiseeritud kuritegevus ning korrumpeerunud politsei. Peale selle püüab ta klaarida suhteid oma armastatu ja rivaalitseva töökaaslasega. Lihtne lugu on võetus osadeks ja vaatajani tuuakse see ajalõikude kaupa, peegeldades üht juhtumit mitmest vaatevinklist. Film haarab oma tempoga juba algusminutitel ja vaataja saab hinge tõmmata alles lõpu poole, mil tuuakse tagasivaadetena sisse lõike veidi kaugemast minevikust. Film koosnebki peamiselt kihutamis- ja tagajamistseenidest läbi New Yorgi - see on omamoodi kung fu ratastel, kaasahaaravat lavastus- ja kaameratööd viimistleb arvutigraafika tiheda liiklusega teede läbimise võimalustest ja mobiiliäpina lahendatud otseteedest linnaplaanil. Peale selle on “Sööstus” muudki - stereotüüpidest võimendatud tegelasi nagu filmis Kurja esindav halb politseinik Bobby Monday (Michael Shannon), kes oma füsiognoomialt meenutab Bondi filmide Teraslõuga (Richard Kiel) või siis pealtnäha ohutu sudoku lahendaja (Kin Shing Wong), kes osutub rafineeritud tapjaks. Filmis on põnevikule omast vägivalda, kuid see pole liialdatud ja toob meelde taas pigem 70ndate aastate stiili, mida on omas võtmes jäljendanud ja arendanud taaskasutuskino kroonimata kuningas Quentin Tarantino. Ehkki “Sööstu” väärtus näib seisnevat peamiselt kihutamisstseenides, kus näidatakse pea kõiki rattatrikke, on filmis ka teatud sotsiaalne sõnum. “Sööst” on inglisekeelset terminit kasutades “anti-establishment” linatöö. Valitsus- ja jõustruktuurid on siin pigem halvad kui head - politsei on korrumpeerunud ja loll, riiklik immigratsioonipoliitika vastandub inimlikule õnnele ning rattakogukond autostunud väikekodanlastele. Kõik taandub inimeste vastastikusele abile ja lihtsale südameheadusele, mis aitab tekkivad probleemid lahendada. Koepp rõhub tänavausutavusele - seda näitab juba teema - ka reaalselt tegutsevaist rattakullereist, kellest samal ajal valmis ka dokumentaalfilm “Triple Rush” (Scott Papera, Karl Kimbrough, 2011); organiseeritud kuritegevus on “Sööstus” struktuur, mis tegutseb omas maailmas, millega kokku puutumist tasub pigem vältida, kuid mis suudab teatud olukordades isegi abiks olla, võimud on siin jõuetud ja kiusavad hoopis rattureid. New York on filmis peategelane omaette, oma toimimismehhanismiga keskkond, mille reegleid ja tempot tuleb hästi teada, et selles ellu jääda. David Koeppi “Sööst” pole muidugi puudusteta vaatemäng - stsenaariumis ilmselt vaatajasõbralikkuse huvides sisse toodud kõrvalepõiked ja lahendused ei tule filmile just kasuks, kuid üldpilti ei riku ja võib tekkida isegi üpris harva esinev soov filmi uuesti vaadata. (Delta 26.10)