SKYFALL (SAM MENDES, 2012)

"Bond, James Bond" - sedasi on end esitlenud briti superagent, kel luba tappa, juba 23 filmis, viimases kolmes Daniel Craigi kehastuses ja äsja linale tulnud filmis "Skyfall" Sam Mendese lavastuses. Filmi ümbritseb selle tegijate poolt kehtestatud salapära – ükski ajakirjanik ega kriitik, kes filmi on näinud ja sellest kirjutab, ei tohi, EI TOHI, paljastada filmi sisu. Kartus tegelikult põhjendamata, sest Bondi ei vaadata üldse mitte sisu pärast ja kriitiku ülesanne polegi lahti rääkida tegevustikku. Ilmselt peegeldab selline keeld pigem tegijate hirmu karmis meelelahutusmaailma konkurentsis, kus Külma Sõja aegse superagendi au ja trooni ähvardavad üle võtta tema arvukad järeltulijad nagu „Võimatu missioon“ ja Bourne'i saaga, rääkimata videomängudest, mis võimaldavad vaatajal passiivsest rollist väljuda ja oma adrenaliinilaks hoopis teisel moel kätte saada. Samas peavad Bondi filmide tegijad midagi pakkuma ka neile, kellele pool sajandit tagasi sai iidoliks shotlane Sean Connery. 13 aastat tagasi „Tabamatu iluga“(American Beauty)kassarekordeid teinud Sam Mendese „Skyfall“ ongi omamoodi kesktee, kus püütakse vastu tulla mitme põlvkonna ootustele. Daniel Craig kehtestas uue Bondi kuvandi kuus aastat tagasi Martin Campbelli Bondi filmiga „007:Casino Royale“. Craigi Bond on pigem mees tänavalt, kui aadlisuguvõsast härrasmees nagu seda oli Connery. Oma kahtlustava pilgu ja hüppevalmis olekuga sobib Craigi Bond paremini riigi ja rahvuseta kurjategijate seltskonda, meenutades pigem ärakaranud vangi kui Ühendkuningriigi hinnatuimat džentelmenist salamõrtsukat. „Skyfall“ on juba kolmas film samade stsenaristide ja osatäitjaga, ning kuulu järgi on Craig kinnitatud Bondi ossa ka kaheks järgmiseks filmiks. Uue Bondi maailma kujundavadki tegelikult lavatagused hallid kardinalid, – stsenaristid Neal Purvis, Paul Haggis ja Robert Wade. Lavastaja on pelk tööriist, kelle ülesandeks on etteantud maailm nähtavaks, vaadatavaks ja nauditavaks muuta. Kaamera taga on „Skyfallis“ Roger Deakins, kelle kaunist pildikeelt on vaataja saanud nautida ka vendade Cohenide filmides. See stsenaristide meeskond on kehtestamas uut Bondi saagat – see on agent, kellel on oma minevik, lapsepõlv, kodu, omad saladused, millele „Skyfallis“ vihjamisi, nagu katseliselt lähenetakse, et testida vaatajate reaktsiooni. Nagu näitab ka film, on Bondi saaga jõudnud teatud pöördepunkti – üliinimesest on saamas inimene, oma tunnete, vigade ja nõrkustega. XXI sajandi Bond võib kahelda oma ülemuste otsustes, isegi eirata juhtnööre ja tegutseda oma äranägemise kohaselt. Tekkimas on samasugune olukord, kui aastal 1969, kui pärast Sean Connery loobumist võtsid tegijad ette riskantse pöörde, lastes George Lazenby kehastatud Bondil filmis armuda. Ehkki film põrus linale tulles lausa kohutavalt, on „On Her Majesty's Secret Service“ (Peter R.Hunt) senini üks ilusamaid ja dramaatilisemaid Bondi filme. Järgmiseks filmiks – „Teemandid igaveseks“ (Diamonds Are Forever. 1971) toodi tagasi Sean Connery ja lavastaja Guy Hamilton, ning kõik läks taas vana rada. Ja seda kuni Daniel Craigi tulekuni. Nüüd võibki mängida mõttega, et mida toob järgmine Bondi film, mis on kuulu järgi plaanitud juba ületulevale aastale. Ei imestakski, kui Bondil lastaks taas armuda, sest miski muu ei suudaks üksiku agendi tegemisi takistada rohkem kui tõeline kiindumus. Muutunud on muidugi ka maailm, milles Bond tegutseb – enam pole tegemist vaenujalal olevate suurriikidega – poliitilise tundlikkuse ja üleilmse majandusolukorra ettearvamatuse tõttu on tegijad targu hoidunud vastandamast Suurbritannia salateenistust kriisiriikidele nagu Põhja-Korea, Iraan või Lähis-Ida maad. „Skyfalli“ kurikael on Bondile võrdne vastane, keda ajendab isiklik kättemaksuiha. Kurja saadab ta korda pelgalt lõbuks, sest ta võib, ta on asetanud end väljaspoole seadust ja moraali, nii nagu seda on ka kahe nulliga superagent. Ja Javier Bardemi valimine Paha rolli oli üks filmi paremaid valikuid. Ka see on üks uue Bondi meeskonna taktika – valida kurikaela rolli tugevaid näitlejaid - nelja aasta taguses filmis „Veidi lohutust“ („Quantum of Solace“. Marc Forster) kehastas paha Mathieu Amalric, „Casino Royale'is“ aga Mads Mikkelsen. „Skyfallis“ on head võitluskoreograafiat ja muud märulit, film juba algabki tagaajamistseeniga, mis viib Istanbuli Bazari katusele. Siin on palju vaatemängulist ilu ja pildiliselt nauditavaid lahendusi nagu näiteks võitlusstseen öise Shanghai pilvelõhkujas, aga siin on ka ebausutavaid käike, nagu äsja vanglast põgenenud kurjategija tarvis hopsti! nurga tagant välja ilmuvad transpordivahendid ja üliinimilk arvestamine ettearvamatute asjaoludega. Aga kõik see on tühiasi. Peamine on vaatemäng, ja seda vaataja ka saab. (Delta, 2.nov)