DEEMONID (AIN MÄEOTS, 2012)

Ain Mäeotsa teine täispikk mängufilm „Deemonid“ tegeleb eesti filmis uue probleemistikuga – mänguruluse ja selle tagajärgedega. Film algab enesetapukatsest ja James Bondi filme parodeerivast reklaamiklipist, kus on elust suuremad võidud, hästiistuvad ülikonnad ja ilusad naised. Reklaamibüroo eesotsas sharmantse Jokoga (Tambet Tuisk) lükkab klipi aga tagasi kui aegunud idee, pakkudes välja kasiino kujutamist meelelahustuskeskusena. Kuidas see kuvandi tasemel töötaks, meile küll ei näidata, kuid filmi seisukohalt on olulisem see, et peatselt isaks saav Joko satub ise oma mahasalatud reklaami ohvriks, langedes edukast müügiinimesest näruseks mängusõltlaseks. „Deemonid“ ongi film langusest, allakäigust, mis tabab neid, kes mängukuradi küüsi satuvad. Visalt arenevad kolm tegevusliini, mida võib nimetada ka haiguslugudeks: lisaks Joko loole näeme vanemat üksikut naist (Ene Järvis), kes töötab koduõpetajana, sõbrannadega kasiinosse sattudes saab ta rahaautomaadis oma esimese suure võidu ja loodab, et sel viisil suudab ta lastele ja lastelastele rohkem pakkuda; igavlev aga kohusetundlik töödejuhataja (Ain Lutsep), kelle ainukeseks saatjaks on jäänud koer, leiab end samuti mängusõltlasena pärast seda, kui näeb oma kolleegi edu mängulaua taga ja paneb mängu oma usalduse. Tõsielul põhinev film vaatleb mitut mänguritüüpi – siin on emotsionaalsed ja ratsionaalsed mängurid. Emotsionaalseim on Ene Järvise mängitud vanem naine, kes lähtub eelmistest võitudest saadud õnnetundest; Tuisu Joko püüab saada puuduolevat raha kasvava pere ja uue vannitoasisustuse tarvis; Ain Lutsepa kehastatud töödejuhataja otsib abi aga juba mänguteooriatest. Keskseks tegelaseks on Joko, kelle lugu ka kõige üksikasjalikumalt lahti mängitakse, filmi käigus puutub ta kokku ka niiöelda mängukuradi endaga, kes ta sõna otseses mõttes sinna kõige pimedamasse kohta saadab kui valedest ja hingepiinadest auklikuks söödud inimvare. „Deemoneid“ võib pidada hoiatusfilmiks ja sellena on ta ka mõeldud. Väljapääsu sellest põrgust ei ole ja kõik liigub aeglaselt ning pöördumatult traagilise lõpu suunas. Ilmselgelt on režissöörile olnud olulisem filmi üldise sõnumi kohaletoimetamine, üksikute lugude läbitöötamine on jäänud teisele kohale. Nii jäävad seletamata või lõpetamata mõned kõrvaltegelased ja -liinid, kõige enam kannatabki ehk töödejuhataja lugu, mis oleks ka üksi kogu filmi välja mänginud. Üksi oleks välja mänginud ka teised lood – eesti näitlejad näitavad filmis taas väga head taset, Elen Lotmani operaatoritöö lisab nüansse valitud värvigammaga ja probleemiasetus ise annab hea lähtepunkti mõjuvaks draamaks. Siin on häid stseene ja väga häid näitlejatöid ka kõrvalosades, näiteks Evelin Võigemast noore ema rollis. Samas jääb südant kriipima mitte niivõrd see probleemistik, mille film esile toob – ennast üha tihedamasse valede võrku mässiv väike inimene, kes juhindub küll headest mõtetest ja soovidest, kuid lõpetab hoopis vastupidises olukorras, ennast ja oma lähedasi reetnuna, väärikuse peenrahaks vahetanult, vaid nähtu kunstiline rabedus. Tööle ei hakka mitmed tegijate poolt soovitud võtted nagu lugude sündmustiku aja ja koha kokkuviimine ning tuleviku sündmuste toomine välgatustena ettepoole. Mõned stseenid mõjuvad põhjendamatult pikkadena, lastes vaataja niiöelda oma lõa otsast lahti, teised vajaksid mõjulepääsemiseks aga samas hoopis rohkem aega. Mäeots säilitab vormiliselt neutraalse suhtumise isiklikult väga õrna teemasse – kaamera ei lähe tegelastele liiga lähedale, samas on nad kogu aeg ekraanil ja nende probleemid süvenevad. Me näeme aeglaselt kulgevat allakäiku, võlgade kuhjumist ja suhete purunemist. Jokol tekivad mängusõltuvusest isegi hallutsinatsioonid – kas see ka päriselt võimalik, peame küsima neilt, kes teavad. Valed toovad kaasa uusi ja lõpp on alati ootamatu. Filmi originaalmuusika on Andres Lõolt ja esimest korda kasutatakse eesti filmis ka Morrisseyd. Kui Lõo anti-pop töötab filmi kontekstis väga hästi, siis Morrissey filmiga kahjuks küll ei haaku. Aga, mida rohkem filme, seda rikkam on siinne kinokultuur ja seda parem põhi luuakse tulevate tööde tarvis. (Delta 9.11)