"Nahk, milles ma elan" on Pedro Almodóvari loomingus üks selgemini piiritletud seisukohavõtt sooküsimustes, õigemini selles, mida tähendab sündida ja elada vales nahas, vale sooga - see on kui vangla, milles veedab oma päevad ka filmi üks peategelasi Vicente. Toit ja peavari on tagatud, tuleb vaid leida sisemine viis enese probleemidest vabanemiseks. Almodóvar on filmi sisse kirjutanud ka teisi teemasid, mille esiletõstmis- ja lahkamisoskust on ta korduvalt näidanud - see on näiteks sooküsimust raamiv perekonna teema - Almodóvar küsib, mis on perekond, mis seda seob ja kui tugevad need sidemed on.
Kõik need igapäevaselt igavad teemad on seekord valatud horroriga flirtiva kättemaksupõneviku vormi. Loo kesksed tegelased on nii öelda kuri geenius ja tema ohver, kohtuvad Frankenstein ja Pygmalion. Almodóvari filmidest rahvusvaheliseks filmitäheks tõusnud Antonio Banderas kehastab filmi teist peategelast - inimkatseid tegevat teadlast ja kirurgi, kel taustaks hävinenud perekond. Minevik tungib olevikku mitmel äraarvamatul viisil ja imekaunis Galatea saab kurjast geeniusest kujurile saatuslikuks.
Filmi ülesehitus sarnaneb televisioonis populaarsetele seriaalidele, kus pealtnäha lihtsa loo tagant paljastub üha uusi kihte ja suhetevõrke. Almodóvar mängib inimese psühholoogia ja vaatajaga, minnes vihjetelt isegi teadlikele pettustele, kuid see kõik lõpptulemusena põneva vaatemängu jälgimist ei häiri. Pealegi on see vaatemäng esteetiliselt kaunis, mis on kui kontrastiks inimese sisemaailma inetusele.
Almodóvar on ühe peaosadest andnud seekord veetlevale Elena Ayanale, kes oli kõrvalosas ka 2002se aasta filmis "Räägi temaga". Filmi lõpustseenid toovad meelde Almodòvari karjääri algusaja kangelanna - seksika ja samas ka sootu Patty Diphusa lood. See on kangelane, kellele pole enam miski püha, sest see, mis tal on kunagi olnud, on talt ära võetud ja olemata olemasoluga võib ta esitada väljakutse kõigele. Tõsi, Almodóvari värske filmi lõpu sentimentaalsuse üle võib ju vaielda, kuid Almodóvar pole kunagi soovinudki vaatajat näoga porri suruda ega jätta teda ängistavasse ummikusse. Teatud mõrkjas huumor on Almodóvari loomingus ligi ka siis, kui ta kangelastega toimuvat võib nimetada väljapääsmatult lootusetuks.
Võib olla on avalikult oma geilisust tunnistanud Almodóvar ainuke filmirežissöör, kes on suutnud soolise enesemääratlemise probleemid tuua laiema avalikkuse ette ja on neist teinud ka meelelahutuse.
(Filmikomm, 28.okt, 2011)
No comments:
Post a Comment