Kinos Artis on vaadata lihtne ja lõbus prantsuse koguperekomöödia
Väike Nicolas. See on lugu väikesest koolipoisist Nicolas't, kes hakkab
kartma, et vanemad saavad veel ühe lapse, kes tema elu põrguks muudab
ja püüab sõprade abiga selle vastu midagi välja mõelda. Filmi aluseks
on samanimeliste lasteraamatute sari 1950ndate lõpust, autoriteks René
Goscinny ja Jean-Jacques Sempé ning vastavat stilistikat film ka
järgib. Jean-Jacques Sempé nimi ei tohiks olla võõras kellelegi, kes
on lugu pidanud heast karikatuurist, tegemist on nimelt klassikuga,
kelle tööd jõudsid isegi Raudse Eesriide taha. Tema tegelaskujud on
reeglina valitsevate olude ohvrid, väikesed aga sümpaatsed, pehme
loomu ja hea südamega tegelased, kelle õnnestumised kulgevad läbi
ebaõnne keerulise tee. Kui võrdlusi otsida filmiklassikast, siis
sobiks tema kangelasi ja nendega toimuvat iseloomustama kurva kuju
rüütli Buster Keatoni filmid. Rääkides filmikunstist ja komöödiatest,
tuleks siia lisada ka prantsuse komöödiaklassik Jacques Tati, kelle
populaarsus härra Hulot'na sai samuti alguse 1950ndatel. Ja mitte ei
saa mööda paljudel kindlasti juba pähe kulunud Jean-Pierre Jeunet'
filmist Amélie aastast 2001, mille lõbusalt ladusat jutustamisviisi
on raske ignoreerida. Väike Nicolas võtab väga palju üle just
1950ndate aastate stilistikast - alates pereväärtusi kõrgel hoidvast
moraalist ja lõpetades peene, ajastu närvi ja värvi järgiva
kunstnikutööga.
Heatahtlik ja vallatu Nicolas elab niisiis 1950ndatel aastatel, mis on
teadupoolest Euroopa taasülesehitusaeg pärast Teise Maailmasõja kaost.
Peremudel näeb ette kodus istuvat ema ja tööl karjääritegevat isa,
lapsi peab majas olema vähemalt üks. Ja muidugi peab edu kinnitama
auto ja televiisor - kõik see on filmis märgiliselt välja toodud. Nüüd
on jäänud vaid pere juurdekasvu teema, seda enam, et isal õnnestub
saada kauaoodatud ametikõrgendus.
Laurent Tirard'i Väike Nicolas on nagu hea rätsepaülikond - sa tunned
end selles mugavalt, kusagilt ei krousi, ei pigista ja sul on uhke
sellega tänavale minna, sest lisaks mugavusele näeb ta ka väga hea
välja. Isegi, kui lugu vahepeal veidi venima hakkab ja esialgne
vaimustav tempo näib takerduvat liialt palju ühe eesmärgi läbi
mängimisele, hoiab vaatajat kütkes postkaartlik Technicolori värvisid
meenutav pilt ja sobivalt valitud näitlejate mäng. Tõsi, näitlejatele
koomiksi järgi valminud komöödias tegelaste elustamiseks palju ruumi
ei anta, kuid samas ei peakski võtma seda draamafilmi reeglite järgi,
kus tegelase miimika peaks peegeldama karakteri sisemist arengut.
Filmi peamine pluss on selle sundimatu stiilsus ja loomulikkus,
vaatamata režissööri ees seisnud vastutusrikkale ülesandele. Lihtne
oleks olnud põruda, sest Väike Nicolas on koomiksina prantsalstele
juba aastakümneid oluline lapsepõlvekaaslane ning prantsuse keele
õppijaile hea materjal selase kultuuri ja manetalideei
tundmaõppimiseks. Kuid Tirard' ei põru - koomiksist sai film, mis
austab oma algallikat ja toob läbi nostalgiaprisma taas esile
traditsioonilised pereväärtused. Ühtlasi on see film lapsepõlvest
lapse enda silmade läbi - täiskasvanute maailma reeglid on allutava
loomuga, kuid neist on võimalik hea tahtmise korral mööda hiilida.
Valik väikese Nicolas' seiklusi on üheksa aastat tagasi ilmunud ka eesti keeles.
Väike Nicolas. See on lugu väikesest koolipoisist Nicolas't, kes hakkab
kartma, et vanemad saavad veel ühe lapse, kes tema elu põrguks muudab
ja püüab sõprade abiga selle vastu midagi välja mõelda. Filmi aluseks
on samanimeliste lasteraamatute sari 1950ndate lõpust, autoriteks René
Goscinny ja Jean-Jacques Sempé ning vastavat stilistikat film ka
järgib. Jean-Jacques Sempé nimi ei tohiks olla võõras kellelegi, kes
on lugu pidanud heast karikatuurist, tegemist on nimelt klassikuga,
kelle tööd jõudsid isegi Raudse Eesriide taha. Tema tegelaskujud on
reeglina valitsevate olude ohvrid, väikesed aga sümpaatsed, pehme
loomu ja hea südamega tegelased, kelle õnnestumised kulgevad läbi
ebaõnne keerulise tee. Kui võrdlusi otsida filmiklassikast, siis
sobiks tema kangelasi ja nendega toimuvat iseloomustama kurva kuju
rüütli Buster Keatoni filmid. Rääkides filmikunstist ja komöödiatest,
tuleks siia lisada ka prantsuse komöödiaklassik Jacques Tati, kelle
populaarsus härra Hulot'na sai samuti alguse 1950ndatel. Ja mitte ei
saa mööda paljudel kindlasti juba pähe kulunud Jean-Pierre Jeunet'
filmist Amélie aastast 2001, mille lõbusalt ladusat jutustamisviisi
on raske ignoreerida. Väike Nicolas võtab väga palju üle just
1950ndate aastate stilistikast - alates pereväärtusi kõrgel hoidvast
moraalist ja lõpetades peene, ajastu närvi ja värvi järgiva
kunstnikutööga.
Heatahtlik ja vallatu Nicolas elab niisiis 1950ndatel aastatel, mis on
teadupoolest Euroopa taasülesehitusaeg pärast Teise Maailmasõja kaost.
Peremudel näeb ette kodus istuvat ema ja tööl karjääritegevat isa,
lapsi peab majas olema vähemalt üks. Ja muidugi peab edu kinnitama
auto ja televiisor - kõik see on filmis märgiliselt välja toodud. Nüüd
on jäänud vaid pere juurdekasvu teema, seda enam, et isal õnnestub
saada kauaoodatud ametikõrgendus.
Laurent Tirard'i Väike Nicolas on nagu hea rätsepaülikond - sa tunned
end selles mugavalt, kusagilt ei krousi, ei pigista ja sul on uhke
sellega tänavale minna, sest lisaks mugavusele näeb ta ka väga hea
välja. Isegi, kui lugu vahepeal veidi venima hakkab ja esialgne
vaimustav tempo näib takerduvat liialt palju ühe eesmärgi läbi
mängimisele, hoiab vaatajat kütkes postkaartlik Technicolori värvisid
meenutav pilt ja sobivalt valitud näitlejate mäng. Tõsi, näitlejatele
koomiksi järgi valminud komöödias tegelaste elustamiseks palju ruumi
ei anta, kuid samas ei peakski võtma seda draamafilmi reeglite järgi,
kus tegelase miimika peaks peegeldama karakteri sisemist arengut.
Filmi peamine pluss on selle sundimatu stiilsus ja loomulikkus,
vaatamata režissööri ees seisnud vastutusrikkale ülesandele. Lihtne
oleks olnud põruda, sest Väike Nicolas on koomiksina prantsalstele
juba aastakümneid oluline lapsepõlvekaaslane ning prantsuse keele
õppijaile hea materjal selase kultuuri ja manetalideei
tundmaõppimiseks. Kuid Tirard' ei põru - koomiksist sai film, mis
austab oma algallikat ja toob läbi nostalgiaprisma taas esile
traditsioonilised pereväärtused. Ühtlasi on see film lapsepõlvest
lapse enda silmade läbi - täiskasvanute maailma reeglid on allutava
loomuga, kuid neist on võimalik hea tahtmise korral mööda hiilida.
Valik väikese Nicolas' seiklusi on üheksa aastat tagasi ilmunud ka eesti keeles.
No comments:
Post a Comment