Legend vägevast seebist peseb legendi tolmusest eesti filmist

Võib olla on müüt eesti filmi tolmususest lihtsalt muinasjutuline liialdus, mis tugineb pigem kuulujuttudele kui tõsielule, Balti Filmi ja Meediakooli lõpetanud Andrew Bondi “Legend Vägevast Seebist” on ette võtnud ülesande kuulduste kõntsa selt müüdilt eemaldada. Kinolinal kohtuvad Kornei Tšukovski ja kung-fu vestern – ja ka see on võimalus eesti filmi teha, näitab noor režissöör. 24 minuti sisse mahub fantaasialugu puhtuse imetegevast jõust postapokalüptilises võtmes. Lihtsameelne nimeu kangelane, keda mängib Kristo Viiding, on hädas mudaolenditega, kes teda ja sõpru alatasa peksavad, abi saab ta ühe nõrkusehetkel jõest leitud Andres Otsa näoga pesuseebist, mille abil oma maailma puhastab.
Režissööri enda sõnul on film mõeldud alla kümne ja üle 30e aastastele, kuna vahepealset iga näivad huvitavat vaid vampiirifilmid. Selles tõdemuses on provokatiivsust ja tõde nagu ka filmis endas. Seebilegendiga teeb aga Bond eelkõige kummarduse neile filmidele, mis talle endale ilmselt innustust pakkunud - hiina wu-xia filmid, maailmalõputemaatikast innustust saanud ulmekad, spagettivesternid ja isegi homoerootika. Seda kõike sündsuse ja esteetika piires, mis sobivad eelpoolmainitud vanusegrupile. Kui film oleks veelgi lühem, võiks ta konkureerida aasta parima reklaami tiitlile, kindlasti väärib seebimärul äramärkimist kasvõi eesti aegade parima puhtusepropagandana.
Oma esteetikas hiina võitlusfilme ja fantaasiafilme ühendav “Legend Vägevast Seebist” kulgeb ladusalt ja lõbusalt, tegevustik ja montaaž on meeldivalt tihedad ning karakterid parasjagu koomilised, nii et igavust tunda ei jõua. Nagu filmitegijad ka filmivalmimisest rääkivas
dokumentaalloos tunnistavad, ei saanud ükski kaader läbi eriefektideta, kuid ka need töötasid ega mõjunud kohmakatena. Et filmis nähtav kung-fu on kodumaiselt puine, käib arvatavasti asja juurde, sest vägeva seebi legendi eesmärk polegi oma eeskujusid, loe: õpetajaid ületada, vaid pigem tõestada oma võitluskunsti elujõulisust.
Kogu seansi miinuseks on ehk vaid pikale veniv “Making of..” - ehk filmi filmi tegemisest. Kuna Legend vägevast seebist algab CCP-s üsna täpselt, eelnevate reklaamideta, võib selle tegemise köögikülge näitava dokfilmi ajal ka rahulikult saalist välja jalutada, sest see, mida vaja, on juba saadud – vabastav ja meeleolukas impulss ning rõõm ühest kodumaisest filmist ja paljulubavast režissöörist.