Filmialase kirjanduse ilmumine on siinses kultuuriruumis vaieldamatult suursündmus, seda näitab kasvõi see, et läinud aasta filmikriitiku preemia, mida välja annab Eesti Filmiajakirjanike Ühing, läks jagamisele just kahe filmiraamatu vahel. Ja jagamisele läkski ta sellepärast, et puudus on seni olnud nii omamaisest animatsiooniteooriast, mille oskussõnavara Ülo Pikkovi “Animasoofia” täiendas, kui ka kodumaisest filmiajaloo alasest kirjandusest, seda auku aitas täita siis Annika Koppeli “Kevade. Suvi. Sügis”. Eesti Kunstiakadeemia eestvedamisel sel kevadel ilmunud Robert Stami “Filmiteooria” on tänuväärseks jätkuks eestikeelse filmiteooria kujunemisel ja olemasoleva filmikriitika/filmiajakirjanduse arendamisel. Seda enam, et sellist modernse mõtte ülevaadet, mis puudutab filmi, polegi eesti keeles seni ilmunud. Kuidas Eesti Filmiajakirjanike Ühing aasta lõpus seda tunnustab, on vara arvata, sest ilmselt täieneb eestikeelsete filmiraamatute nimestik tänavu veelgi. See aga on juba kõrvalteema, Stami “Filmiteooria” peamine väärtus seisneb tema potentsiaalis olla kasutatav mitte ainult kriitikutele või filmiala õppivatele tudengitele, kellele saab see ilmselt kohustuslikuks lektüüriks, ta on loetav ja mõistetav kõigile, kes tunnevad huvi filmi kui kunstivormi või filmi kui meediumi või filmi kui ajalugu kandva ja peegeldava dokumendi vastu. Robert Stam on ülevaatlikus vormis pannud kirja filmialase mõtte arengu tummfilmiaegadest digitaalrevolutsioonini, raamatu tõlkijad ja toimetaja on siinjuures ära teinud suure töö, et leida eestikeelseid vasteid neile filmiteooria alastele terminitele, mis meil seni puudu. Raamatu keel on vaatamata teoreetilisele laengule ladus ja võimaldab lugemist ka akadeemilisest keskkonnast väljaspool. Samas on Stami sissejuhatus filmiteooria alustesse piisavalt tihe, et juba sissejuhatavas osas anda lugejale mõtteid, kuidas läheneda filmile kui kultuuriliselt ja tähenduslikult mitmekihilisele kunstivormile. Näiteid sellest, kuidas filmi on võimalik mõista või mitte mõista, leiab nii ajakirjanduses kui ka internetis väga erinevas võtmes, seega pinnas ja nõudmine filmialase mõtte korrrastamise järele on vaieldamatult olemas. 400 lehekülge filmimõtte ajalugu annab peale kauba lisaks veel hulgaliselt viiteid teistele autoritele, et üht või teist mõttesuunda veelgi süvendada, ja isegi, kui sellesse labürinti lugeja ei lasku, annab juba Stami sissejuhatusse pandud ideedepagasi läbitöötamine piisava kindluse selleks, et kella ja kuupäeva vaatamata kinno minna ning isegi suvalist filmiteost nautida. Teisiti öeldes – filmiteoorias karastunud vaataja ei karda ka halbu filme. Robert Stami raamat on siinjuures esimene tuli.
(ilmunud maikuu la stradas)
No comments:
Post a Comment