HELLA W (Juha Wuolijoki, 2011)

Juha Wuolijoki "Hella W" on esimene kinofilm Eesti päritolu Soome kirjaniku, ärinaise ja diplomaadi Hella Wuolijoki elust. Eelnevalt on sellest mõjukast naisest tehtud vaid telefilme, mida Eestis näidatud pole. Nüüd on siis valminud suure ekraani film, mida osaliselt rahastanud ka meie oma produktsioonifirma Amrion.

Juha Wuolijoki on võtnud ette keerulise ülesande – Hella Wuolijoki oli põneva saatuse, tugeva iseloomu ja mitmesuguste annetega ambitsioonikas naine, mingis mõttes Soome oma „raudne leedi“ ja siitpoolt Soome lahte vaadates on isegi tuline kahju, et Helme vallas sündinud noor naine otsustas siduda oma elu Soomega. Kui Hella Wuolijoki, neiupõlvenimega Ella Marie Murriku elulukku süüvida, siis saame hoopis teistsuguse pildi kui see, mida filmis näeme. „Hella W“ annab meile klantspostkaardiliku, isegi arvutimänguliku pildi oma aja ohvrist, palju suhteid omavast edukast ärinaisest, kes ei soovinud oma tegemistes muud kui rahu ja oli vastu tahtmist segatud spiooniskandaalidesse. Pealiskaudselt puudutatakse suhteid tütrega, diplomaatilisi püüdlusi olla rahuvahendaja Soome ja Venemaa vahel, veelgi pealiskaudsemalt tema ärivaistu ja tehinguid, ning võibolla et isegi tahtlikult jäetakse välja ta noorus ning kujunemisaastad. Film ei puuduta Ella Murriku õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus ta õppis filosoofiateaduskonnas ajalugu ja kirjandust ning rahvaluulet ja tutvus ka oma tulevase mehega. Ka Wuolijoki kirjandustee algust puudutatakse filmis vaid vihjamisi, fraasiga, et ühe näidendi kirjutas ta juba ka varem, tegelikult algas see juba Eestis, kus ta kirjutised ilmusid rühmituse „Noor-Eesti“ esimestes albumites. Filmivaataja saab Hellast mulje kui ühest tema romaanikangelasest, vaesest külanoorikust Juuraku Huldast, kes saabus suurde pealinna oma õnne otsima. Tegelikkuses läks Ella Murrik Soome seetõttu, et Tartu ülikool toona naisi õppima ei võtnud. Oluline on ka Moskvas hariduse omandanud vanema õe ja Soome vasakpoolsete mõju Hella kujunemisele, kes säilitas head suhted Nõukogude Liiduga ka pärast Teist Maailmasõda. Filmi lõpus märgitakse ühe autentse helilõiguga ära ka Wuolijoki amet Soome ringhäälingu Yleisradio juhina aastatel 1945-49, see aga mida ta oma kuulajatele ametist lahkudes ütles, jäetakse filmivaataja ees saladuseks.

Juha Wuolijoki on püüdnud filmi panna 1930ndate aastate majanduslangust, sõjaaastaid ja vanglaperioodi, kus liikumispuudega Wuolijoki pidi arvestama eluaegse kinniistumisajaga riigireetmise eest. Väga palju on vaeva nähtud pildilise iluga – ekraanil lahti rulluv olustik on viimase sendini täiuslik – masinad ja kostüümid säravad nagu Dickensi jõulumuinasjutus, käsikirjad ja dokumendid lendavad Soome vastuluure agentide jalge alla ning peenest pitsist heljub taeva poole sigarisuits, justkui nostalgilise meenutusena kunagisest suitsetajate vabadusest. Seda piltpostkaarti saadab lakkamatult nukker orkestreeritud saatemuusika, mis annab ka kogu tonaalsuse – see on traagiline ja ähvardav, vaatajale peaks olema ilmselge, et tegemist on tragöödiaga, mis liigub oma aimatava lõpu poole. Sama joont ajab ka filmi õhustik – see on suletud ja sünge, peamiselt toimub tegevus siseruumides või öös, filmi atmosfäär saabki tegelaste üle toimivaks teguriks, saatuseks, millele jääb üle vaid alluda. Näitlejad – Hella W-d mängiv Tiina Weckström ja Hannu-Pekka Björkman teda vaenava kaitsepolitsei ehk riigipolitsei detektiivi rollis teevad head tööd selle materjali raames, mida stsenarist ja lavastaja ette on andnud. Kahjuks ei võimalda stsenaariumi rõhuasetus peategelase karakterit eluselimalt ega sügavamalt lahti mängida. Ja see ongi filmi peamine puudus, mis teeb kogu loo pealiskaudseks ja ühekülgseks. Majanduslikult ja poliitiliselt keerukates oludes pinnal püsida üritavat Hellat kiusab toonane kaitsepolitsei, saavutades lõpuks oma eesmärgi naine vangi panna. Mida Hella ise üle elab või mõtleb, võime vaid aimata, filmi autorid lasevad seda näitlejal edasi anda peamiselt miimika abil.

Tõsi ta on, et pooleteist tunniga ei jõua katta ühe kireva elukäiguga inimese saatuse keerdkäike, seda enam, et tegemist on ajaloos väga pöördeliste aastatega. Ilmselt on Eesti filmitegijad võlgu omapoolse panuse Hella Wuolijoki kujutamisele kinoekraanil, seda enam, et XX sajandi esimesed kümnendid on seni me kodumaises filmis lahti rääkimata ja Wuolijoki noorusaastad oleks väga hea materjal ärkava rahvustunde lahtiseletamiseks.

Pealegi, eesti keelde on tõlgitud ka ta mälestused, mille viimane, kolmas osa ilmus 2004ndal aastal. 

(Kino, kino, 15.03)