VARESESAARE VENELASED (Sulev Keedus, 2012)

Sulev Keedus on Eesti filmis üks iseseisvamaid, kompromissitumaid ja kindlasti sotsiaalselt tundlikumaid lavastajaid. Meenutagem mullu linastunud mängufilmi „Kirjad Inglile“, mis rääkis loo oma peret otsivast Afganistani sõjaveteranist või siis ta eelmist tööd – viis aastat tagasi linale jõudnud ja toona ka aasta parima filmi auhinna pälvinud dokumentaali „Joonatan Austraaliast“, see oli film ääremaastumisest ja alkoholismist. Äsja kinolinale jõudnud tõsielufilm „Varesesaare venelased“ viib vaataja Narva, Varesesaarele, mille südameks on paar aastat tagasi suletud Kreenholmi manufaktuur. Eesti kohta tavatu avameelsusega räägivad oma loo mitu noort inimest, kelle elu pöörleb ümber narkomaania ja kuritegevuse ning kelle suurimaks igatsuseks on sellest ringist kuidagi väljuda. Need on ehmatamapanevad ja jahmatavad lood, millest tavaliselt kuulda ei soovita, inimestelt, kellega kokku puutumist välditakse. Võib öelda, et need on Eesti lood, mida samanimelises teledokumentaalide sarjas reeglina ei tehta. Keedus viib vaataja maailma, mida mõnikord käsitletakse mustema stsenaariumiga välismaistes mängufilmides või millest kirjutavad Õhtuleht ja Eesti Ekspress; maailma, millest hoitakse end turvalises, puutumatus kauguses ja kus pole lubatud midagi head. Keedus seab vaataja silmitsi nende õnnetute inimeste ja nende saatustega, ta ei halasta oma objektidele ega ka vaatajale – kaamera annab edasi räigeid elulisi ja füüsilisi üksikasju, pisaraid ja väljapääsmatust, kaugenedes pelgast jäädvustamisest ja saades subjektiivseks, emotiivseks seisukohavõtuks. Siit tuleb vaatajal edasi mõelda, mis on selle seisukohavõtu eesmärk? Teadvustada laiemalt meiega koos elavate aga sotsiaalselt marginaliseeritud inimeste probleeme, tuua nad välja edule suunduva ja poliitilise korrektsuse poole püüdleva meediaruumi isolatsioonist ning anda omapoolne panus kasumi teenimisele suunatud kapitalistliku ühiskonnakorralduse kriitikale?

Mõnes mõttes kordab Keedus oma edufilmi „Jootanan Austraaliast“, mis keskendus vabariigi jõuetule regionaalpoliitikale – ka Varesesaare lugu viib meid ääremaale, tõrjutute hulka, kel polegi pealtnäha lootust sellest ringist välja pääseda. Samas ei jäta Keedus neid siiski lõplikult lootuseta – nii on endine alkohoolik leidnud pääsetee Jumalas ja ettevõtliku tegelasena leiab ta rakendust ka teistele saatusekaaslastele kasvõi Päästearmee annetuste sorteerimisel või mahajäetud õlleurka ümberehitusel palvelaks. Lootusena võib tõlgendada ka filmi lõpukaadreid, kus ühiselamus elava väikese tüdruku silmades peegeldub puhas rõõm ja elutahe, taustaks vene õigeusu kiriku armulauapalve Orthodox Singersilt.

150 aastat Narva elanikele tööd andnud Kreenholmi tehase tragöödia, mis oli kunagi Euroopa suurimaid tekstiilitööstusi 13 000 töölisega, on „Varesesaare venelaste“ raamiks, samas on vabriku ja selle tööliste lugu filmiga väga nõrgalt seotud. Filmi selgrooks olevate narkomaanide elu Kreenholmist ei sõltu, oma teed käivad nad sõltumatult sellest, kas linnale eluliselt vajalik tehas töötab või mitte. Vaid korraks mainib Kreenholmi üks vanem naine, kes on usu läbi end lõplikust allakäigust päästnud. Filmi tegelased annavad ette uusi lähtekohti, mis võiks saada filmis kandvaks ja ühendavaks kujundiks nagu näiteks kasvõi seesama õllekast ümber ehitatud palvela, kuhu mitmed filmi tegelased kokku tulevad, kuid nähtavasti ei soovinud autor oma esmast lähtepunkti – rääkida Kreenholmi töölistest, hüljata. See teebki filmile omamoodi karuteene – kuna Kreenholmi liin ei kanna, tekibki küsimus, miks oli vaja seda filmi üles võtta Narvas, kui siinsamas Tallinnas kohtume samasuguste elule jalgu jäänud tegelastega iga päev.

Nüüd aga tuleb mängu reaalsus – intervjuus Eesti Ekspressile ütleb Keedus, et ainult nii ta seda filmi teha saigi – Kreenholmi sulgemine on Narvale sedavõrd suur löök, et sealsete inimestega on riigikeelt rääkival eestlasest filmimehel võimatu kontakti saada, tuge ei anna ka linnavõimud, kes soovivad jätta Narvast üldsusele pildi kui linnast, kus ilus vanalinn. Ainukesed, kellega filmitegijad kontakti said, olidki needsamad kodutud, kes ei kohku ka tagasi oma viha riigi vastu välja valamast. Keeduse sõnul oligi filmi eesmärk näidata seda lootusetust ja tühjust, kuhu paljud on jäänud. Kui paljud, on iseküsimus - „Varesesaare venelased“ marginaliseerib aga ei ühenda, laiemat pilti kõrvaltvaatajale konteksti tundmata ei teki.

Sulev Keeduse film on siiski mõtlemapanev ja emotsionaalne ajastuportree, ühiskonnakriitiline ääremärkus, mida peaks vaatama minema eriti need, kes ühiskondlikke protsesse mõjutada suudavad. 

(Delta, 6.4.2012)