TÖÖPEALKIRI : IMELAPS (Marianna Kaat, 2012)

Alex Prior on 19-aastane noormees, kes saab tellimusi maailma ooperiteatritelt ja tipporkestritelt, kes on juba lõpetanud Peterburi konservatooriumi magistrikraadiga kompositsioonis ja dirigeerimises ning kelle sulest on valminud ballett ja klaverikontsert. Tema isa Peter Prior on ärimees Inglismaal, kes vabal ajal joob õlut ja vaatab jalgpalli; ema, Elena Bromley-Prior, on poisi mänedžer, produtsent, turundaja. See ongi perekond, keda portreteerib oma uues dokumentaalfilmis „Imelaps“ Marianna Kaat.

Kaat viib vaataja ema ja poja argipäeva, mis koosneb proovidest, harjutustest ja klaveritundidest, ajast ja kohast olenemata. Tandem töötab halastamatu rütmiga nii päeval kui ka ööl, nii Moskvas kui ka New Yorgis. Me ei saa teada, mille nimel see kõik, me ei saa teada ka seda, kuidas poisi talent ilmnes, millal otsustasid vanemad seda arendama hakata. Oleme keset protsessi, kus lapsepõlve kaotanud nooruk töötab ja räägib nagu vana mees, ehkki säravate silmade taga on vaid vaevu teismelise east välja kasvanud imelaps. Siin peituvadki küsimused, mida Kaat selle portreefilmiga mõelda annab. Lapsevanemad võivad endalt küsida, kas ja millisel määral tuleb lapse talenti arendada, et see ei muutuks talle koormaks? Kaadi „Imelaps“ osutabki neile ohtudele, mis peituvad selliste vanemate ambitsioonides, kes tahavad end laste abil teostada. Alexi isa on uhke, kui räägib, kuidas ta oma poega on investeerinud nagu äriprojekti. Kiitus ja üleilmne tunnustus on vanematele ka eneseõigustuseks ja esmaseks tasuks. Rikkalikud honorarid käivad sinna juurde. Ema kirjelduse kohaselt on Alex kõige õnnelikum inimene, sest saab teha seda, mis talle meeldib. Samas on filmis üksikud kaadrid ka tüdinud ja väsinud Alexist, kes ei taha enam klaverit mängida. Ema ei jäta teda aga hooletusse ja aeg, mis ei kulu proovidele, sobib väga hästi uute teoste komponeerimiseks. Vanemate koolitus on olnud tulemuslik – poiss räägib põlevil silmil suurtest heliloojatest ja suurvormidest, arvustab koreograafe, vaidleb professionaalsete muusikutega ning pragab proovides suurte orkestritega. Ta teab, millest räägib, ta elab selles.

Imelapse lapsepõlve ja kujunemisloo väljajätmine on ilmselt tahtlik ning kujunduslik võte, osa režissööri positsioonist – sellest ei räägita, sest seda pole. Vaid korra vihjab murelik isa teisel pool maakera telefonivestluses, et poiss, ära üle pinguta, tüdrukud ootavad. Samal ajal uurib ema hilistele öötundidele vaatamata Alexilt järjekordse kompositsiooni tellinud orkestri koosseisu, või ajab muid korralduslikke asju. Elena on Alexi kõrval teine peategelane – kaamera tähelepanu jagub talle vaid kraadi võrra vähem kui imelapsele endale, samas on just ema vari see, kes poega pidevalt saadab ja ka see, kes seda tähelepanu kõige enam naudib. Elena on isegi solvunud, et meedia teda poja kõrval ei märka.

Kaat toob „Imelapse“ äärmusliku näite varal välja probleemi lastevanemate ees seisvatest valikutest – kui tegemist on ülimalt andeka lapsega nagu antud juhul, siis kas lapsevanemal on siiski õigus seda annet lapse muu tegevuse arvelt arendada, riskida sellega, et lapsel jäävad välja arendamata suhtlusoskused, mida ta omandaks mängudes eakaaslastega tavalises lasteaias? Või on hoopis risk selles, et andekas laps ei leia tavakeskkonnas mõistmist ja jääb tõrjutud naerualuseks? Pahatihti on lapse anne vaid lapsevanema enda silmis, kes rahuldab lapse kaudu oma kuulsusejanu või saamata jäänud tunnustust. Tulemuseks on muserdunud käsitöölised, kelle lapseiga on möödunud menuette ja fuugasid harjutades, kes vihkavad heliloojaid ning ei näe endal mingit tulevikku väljaspool kontserdisaali. Kaadi „Imelaps“ viitab siinjuures ka õilsate elamuste sildi all inimest ekspluateerivale muusikatööstusele. Selles kontekstis pole vahet, kas tegemist on pop- või niinimetatud klassikalise muusika maailmaga – popmuusika kasvulava on laiem, kuna võimaldab läbilööki hea juhuse korral ka otse tänavalt tulles, klassikaline muusika nõuab kooli ja aastatepikkust harjutamist. Suured rahad ja turuloogika on aga määravad mõlemas sfääris.

„Imelaps“ on meie silme all arenev protsess, mille tulemust me veel ei tea. Vara spekuleerida veel selle üle, kuidas see võib lõppeda, kas Alex ka 30e aasta pärast ema käekõrval ühelt proovilt teisele ja kontserdisaalist balletietendusele tormab või tabab teda tagantjärgi teismeliseea protest vanemate diktaadi vastu. Küsida võib ka seda, mis oleks saanud siis, kui Alexi andega laps oleks sündinud mõnda vähem kindlustatud peresse?

Kaadi film on küll lihtne ning ehk isegi pinnapealne, aga samas põnev ja mõneski mõttes ajatu dokument talendikultusest. 

(Kino, kino. 19.aprill)