ME PEAME RÄÄKIMA KEVINIST (Lynne Ramsay, 20109

Briti režissööri Lynne Ramsay eelmine film, tema filmograafias teine täispikk linatöö „Morvern Callar“ jõudis vaatajate ette kümme aastat tagasi, mullu Cannes'is linastunud „Me peame rääkima Kevinist“ on saanud auhindu ja äramärkimisi kui üks kõmulisemaid briti filme läinud aastal. Londoni filmikriitikud valisid selle aasta filmiks, Euroopa Filmiakadeemia autasustas peaosatäitjat Tilda Swintonit rollisoorituse eest aasta näitleja auhinnaga. Miks siis? Sellepärast, et film puudutab teravalt ühiskonnale olulisi teemasid lapsevanema vastutuse ja traditsioonilise peremudelini välja.

Lynne Ramsay film on kurb ja traagiline psühholoogiline katastrooffilm, mille katarsis on valus ja puhastav.

Tilda Swintoni tegelaskuju Eva jõuab meie ette sisemiselt zombistunud üksiku naisena, kes otsib tööd ja uut algust mineviku varjude eest põgenedes. Tema läbielamised antakse vaatajale pildilise ja helilise lõpetamata hetkede kollaažina, mis laseb esmalt vaid aimata, mis on juhtunud. Me näeme millegi tagajärgi, olles sarnaselt peategelasele hämmingus ja segaduses – miks? Lynne Ramsay jätab vastuse leidmise vaataja emotsionaalse intelligentsuse ja ka südametunnistuse hoolde.

Nagu tõdes ka üks briti filmiarvustajaid, tuleb Kevinist rääkida veel ilmselt kaua, sest koolivägivald, terrorism, katkised pered ja sisemiselt kalgid inimesed on akuutsed teemad tänapäeva õhtumaises ühiskonnas. Ramsay inimest uuriv õudusfilm läheneb sellele läbipõimunud teemaderägastikule läbi ühe naise silmade, kellel on raske kohaneda lapse sünni ja pereelu väljakutsetega, uue elusituatsiooniga, kuhu ta on oma esimese lapse sünniga justkui paisatud. Tilda Swintoni kehastatud Eva on vaatajale antud kui kannataja, saamatu oma arusaamatuses. Ta ei suuda mõista, mis viis ta poja Kevini sedavõrd koletislikele tegudele nagu me näeme – kas põhjust tuleb otsida lapse enda kinnises ja trotslikus loomus või milleski muus? Ramsay vihjab vastustele juba filmi algusest kui näeme noort ema peatumas lapsevankriga tänaval, et teetööde müraga summutada lapse nuttu. Neid momente, mis laseksid rohkem toimunu põhjustesse süüvida, ei anta just palju, seda võib filmile ette heita, kuid arvestada tuleb sellega, et toimuv antakse edasi peategelase Eva vaatenurgast. Eva abikaasa roll on teisejärguline – John C. Reilly mängib veenvalt tööd vihtuvat, keskpärast, ülekaalulisusele kalduvat meest, kes leiab, et kingitustest lastele nende kasvatamiseks piisab.

„Me peame rääkima Kevinist“ on lause, mida me filmis ei kuule, meie ees on kuhugi mujale ihkava ema ja tähelepanuta jäänud kasvava nooruki vastasseis, mis saab vapustava lõpplahenduse. Teismeline Kevin, keda mängib meeldejäävalt põrnitsevalt tõusev täht Ezra Miller, on meile antud kurjuse kehastusena, kelle teod on ettearvamatud. Eva ei mõista ega suuda oma vigu ja tegematajätmisi tunnistada ka siis, kui tema ainuke järelejäänud killuke perekonnast on nüüd juba vanglas istuv Kevin, kellega nüüd on juba hilja kontakti otsida. Tõsi, me ei näe Eva läbielamisi ega muutumist, see toob aga veelgi selgemini välja, mida autorid on tahtnud öelda.

Võib öelda, et Ramsay film tabab terava noolena iga lapsevanema südant, kes on seisnud silmitsi tüdimuse ja väsimusega, mida lastega pereelu argirutiin võib kaasa tuua. See on film vastutusest lapsevanemana ja teisalt ka isekusest, millest võitu saamine on iga täiskasvanu kirjutamata kohustus.

Kevini lugu küsib, kas koolitulistamiste taolised katastroofid on möödapääsmatud ja kus on selliste sündmuste põhjused. Muidugi on koolitulistamine äärmuslik, aga kõnekas näide tähelepanu-, mõistmise- ja armastusepuuduses üles kasvanud lastest. Ramsay alustab tagajärgedest ja püüab jõuda põhjusteni, need on aga sügavamal ning kaugemal kui ühe lapse sünd.

Lynne Ramsay annab Kevini ja Eva loole kunstiliselt nauditava vormi, kus töötavad nii montaaž, heli ja pilt ning hästi välja mängitud karakterid. Seda võib nimetada ka Tilda Swintoni filmiks, sest kedagi teist selles rollis oleks raske ette kujutada.

Ilmselt on MTÜ Must Käsi poolt maale toodud „Me peame rääkima Kevinist“ taas üks neist filmidest, mida võib panna aasta filmielamuste ritta. Kinos Sõprus tegutsev Must Käsi on seda rida juba aasta esimeste kuudega märgatavalt täitnud. 

(Delta, 13.04)