PILVEATLAS (CLOUD ATLAS. 2012)

Vendade Wachowskite ja Tom Tykweri uus spektaakel “Pilveatlas” on üks aasta oodatumaid filme. Loomulikult on vaatajate ootused kõrgel, sest Wachowskite arvele võib kirjutada Hollywoodi ulmefilmides läbimurdelise Matrixi saaga, mis sest, et see oli kaval kokteil laenudest ja kopeerimisest; Tom Tykweri filmograafia hõlmab selliseid menukeid nagu “Lola jooks” (Lola Rennt. 1998), “Taevas” (Heaven. 2002) ja “Parfüüm” (Perfume: The Story of a Murderer. 2006). Alati ei pruugi aga staaride koostöö anda oodatud tulemust, nii ka seekord. Pettuvad need, kes ootavad “Pilveatlaselt” Terrence Maliki “Elu puu” (Tree of Life. 2011) või Alejandro Gonzales Inarritu “Paabeli” (Babel. 2006) laadset meistritööd. Siia ritta võiks lisada veel Jaco Van Dormaeli “Mr Nobody” (2009), kõik need filmid mängivad ajastute ja üksteisega põimuvate lugudega armastusest ja neist väärtustest, mis teevad inimesest inimese. Tõsi, Inarritu “Paabel” jätab ajas rändamise ja keskendub tänapäeva inimesele, olles ülalpool mainitutest ka dramaatiliselt kõige paremini läbi töötatud.

“Pilveatlas” koosneb vaatemänguliste olukordade reast, kus läbisegi on mitu tegevusliini ja ajastut: 19nda sajandi lõpul peab päevikut üks üle ookeani seilav noormees, kes päästab kusagilt sooja mere saarelt põgenenud musta orja; noor, homosekusaalist seiklejameelega helilooja kirjutab kirju oma armastatule, pihtides seal lisaks tunnetele ka mõrvaga lõppenud suhet oma õpetajaga; maailmalõpu järgsel ajastul kohtuvad ühiskonna kõrgematest kihtidest vana maailma jäänuseid otsima tulnud naine ja loodusrahvaste tasemele laskunud hõimlane, keda kummitab saatan; tulevikuühiskonnas aitab revolutsiooniline ohvitser põgenema teenijate klassi sünnitatud neiu, kellest saab prohvet tuleviku rahvastele; vana ja rikas mees sulgeb oma laostunud kirjastajast venna erirežiimiga vanadekodusse, et tema laenudest vabaneda. Vist oli kõik.. Kõiki neid lugusid ühendab langeva tähe kujuline sünnimärk ühe või teise tegelase kehal - sümbol, mis jääbki arusaamatuks. Arusaamatuks jääb ka tegijate ambitsioon panna omavahel kõnelema ja suhestuma selline suur hulk lugusid. Filmi sõnum on taas lihtne, nagu keerukaks aetud teostele kohane - armastus võidab kõik ja ükski kuri režiim ei suuda tappa inimeste janu tõe ja iha vabaduse järele. Ajastute ja lugude segamine näitab autorite tahet viidata inimeste tegude tagajärgede edasikandumisele - nagu ütleb filmis teenijatüdruk Somni: “ Meie elud ei kuulu ainult meile endale, me oleme seotud teistega. Minevikus ja tulevikus. Ja iga kurja teo ja iga heateoga me loome enda tulevikku”. Kahjuks ei anna Wahowskite ja Tykweri ning ilmselt ka filmi aluseks olev David Mitchelli menuromaan midagi juurde sellele, mida me juba ei teaks. Sarnast sõnumit on hoopis tõhusamalt edasi andnud kasvõi need eelpool mainitud filmid, lihtsama ülesehitusega linatöödest rääkimata. “Pilveatlas” ei suuda kõigutada ka emotsionaalselt, ehkki pisaraid jookseb tegelaste silmist mitmel puhul. Fil m ei üllata ega vaimusta ka märulistseenidega, vaatemängulist ilu pakub disainitud tulevikuvisioon teenijanna loos, kuid sealgi on ära tuntav Ridley Scotti “Blade Runneri” (1982) kehtestatud esteetika. Võib olla leiab keegi siit just seda, mida ei oskagi oodata. Muidugi võib võtta “Pilveatlase” ja sellele aluseks olnud romaani menu näitena sellest, kui lühikeseks peavad meelelahutusmaailma mogulid kultuuritarbijate mälu. Samas aga võivad just sellised ideede ja kuvandite uustöötlused olla teenäitajaks varasemate kultuurikihistuste juurde ning “Pilveatlasest” vaimustunud vaataja avastab taas Ray Bradbury, Margaret Atwoodi või kasvõi filmiski mainitud Carlos Castaneda raamatud. Ei taha ära võtta ootusärevust ka neilt, kes austavad Tom Hanksi, Hugh Granti või Hugo Weavingu talenti - need tuntud ekraaninäod esinevad “Pilveatlases” mitmetes rollides erinevate meigikihtide all. Meesnäitlejate kõrval tõusevad esile naised - Halle Berry ja Korea päritolu Doona Bae, keda teame näiteks Park Chan-Wooki filmist “Sympathy For Mister Vengeance” (Boksuneun naui gemot. 2002) ja PÖFFilgi linastunud Hirokazu Kore-eda filmist “Air-doll” (Kuki Ningyo. 2009) ning Jee Woon-kimi “Doomsday Book” (2012). Baele on see ka esimene roll Hollywoodis ja ilmselt ei jää see viimaseks, sest meelelahutustööstus vajab uusi nägusid ja tegijaid. Praegugi on Hollywoodis töös mitmete Aasia lavastajate filmid, mis mõeldud just Ameerika turule. Küünik ütleks, et kolm tundi kestev “Pilveatlas” on ajaraisk, tolereeriv vaataja näeks siin aga võimalust end kursis hoida vendade Wachowskite tegemistega. (Delta, 7.12)