John Hillcoati “Lindpriid” ehk algupärandina “Lawless” on 1930ndate aastate Ühendriikidesse keeluseaduse aegu paigutuva tegevusega lugu unistustest ja kättemaksust. Tõsielul põhinev film räägib vendadest Bondurantidest, kes ajavad oma salaviinaäri kodukohas Franklinis, Virginia osariigis. Vennastel on metsatalus oma pisike tehas, kust nad teepatrullide kiuste oma salamärjukest laiali veavad. Kõik läheb hästi, isegi liigagi ladusalt, kuni piirkonna võtab oma kontrolli alla uus osariigi prokurör, kes vennaste keeldumise peale talle altkäemaksu maksta, toob sinna korda looma Chicagost palgatud kivinäo. Guy Pearce'i mängitud kaabakas on tõeliselt vastik ja edasine kujunebki vennaste isiklikuks sõjaks rafineeritud kantpea ja tema meestega.
Suurt rohkem filmi sisust rääkida polegi, ligikaudu kaks tundi möödub näriva tundega, et oled seda kõike juba kusagil näinud. Mitte just sama lugu, aga samasuguseid tegelasi, süžeelisi pöördeid, keskkonda. See kõik on tuttav gängsteri- ja salaviinaäri filmidest, mida USAs aegade jooksul tehtud lugematul hulgal. Tõsi, filmis on tugevaid näitlejatöid, palju head americanat Emmylou Harrise ja filmi stsenaristi Nick Cave'i esituses, kauneid kaadreid.. Peale selle on siin palju vägivalda - üksikasjalikku ja brutaalset, nagu moodsale kinole kohane, palju märulit, tulistamist ja plahvatusi. Samas hoidub Hillcoat laskumast äärmustesse. Tavaleviski on hoopis julmemaid ja tempokamaid põnevikke, kus vaatajat hoitakse ekraani küljes montaaži, vere ja palja ihuga. “Lawless” püüab oma kunstiliselt väljendusviisilt 1970ndate aastate eepiliste gängsterifilmide poole, kus romantiseeritud kurikaelad oma õigluse ja unistuste eest võitlesid. “Lawless” ei pääse aga kaugemale tavalise põneviku piiridest - „tavalise põneviku“ all võib mõelda filmi, mille lõppemine vallandab kergendusohke ja mis on juba järgmisel päeval ununenud. Ilmselt on siin küsimus rõhuasetuses - lavastaja ja stsenarist on antud juhul panustanud pigem kättemaksuliinile, tegevusele, mitte niivõrd sellele, kuidas edasi anda seda tõestisündinud ja köitvat lugu ning inimesi omas ajas. Jah, muidugi, lavastus on äärmiselt ajastutruu, kunstnikutöö suurepärane, kuid vihjed toonastele oludele jäävad liig väheütlevaiks, et nad seletaks lahti toimuva tausta. Vihjatakse mustade diskrimineerimisele, naiste positsioonile toonases ühiskonnas, aga need vihjed ei vii kuhugi, nad jäävad vihjeteks vihjete pärast, et oleks ära märgitud, aga sisuliselt nad filmis mingit rolli ei mängi. Võib küsida, kas peaksidki? Sest mitte see pole “Lawlessi “ ülesanne. “Lawlessi” ülesanne on meelt lahutada ja kinnistada vahepeal juba unustatud sõnumit Ameerika unelmast - sellest miljonite eneseteostusvõimaluste ja õnnelike lõppude maast, kus läbi võivad lüüa ka füüsiliselt nõrgemad, kui neil vaid on nutti olla õigel ajal õiges kohas. Kui Ameerika unelm rajaneb indvidualismil, toob „Lawless“ sisse ka kogukonna – pehmeloomuline kohalik sheriff ja tema abilised vahetavad poolt ja ajavad libedaloomulise sadisti lõpuks minema. Seda pöördepunkti tuleb aga oodata ja poolevahetuse põhjused peavad vaatajad ise välja mõtlema. Vaatemängulist põnevust „Lawlessis“ on aga ei midagi rohkem.
Kes praeguse Hollywoodi tähti ei tunne, pakub „Lawless“ võimalust tutvust teha selliste näitlejatega nagu Shia LaBeouf, Tom Hardy ja Guy Pearce.
Lavastaja John Hillcoati võimekust näitab aga kolme aasta tagune „Tee“(Road), aluseks Cormac McCarthy romaan isa ja poja trööstitust rännakust maailmalõpu järgses maailmas. Ja muidugi on huvitav üles otsida Hillcoati ja Cave'i eelmine koostöö – western „Ettepanek“ (Proposition) aastast 2005, milles Guy Pearce'il on hoopis teistsugune roll .
(Delta, 21.12)
No comments:
Post a Comment