INGLITE OSA (THE ANGELS' SHARE. KEN LOACH, 2012)

„„Inglite osa“ on kaks protsenti piiritusest, mis läheb igal aastal viskivaadist teadmata põhjusel kaotsi“, seletab rinnakas giid kambale pisihuligaanidele, keda nende ülevaataja viib vahelduseks ühiskondlikult kasulikule tööle ekskursioonile viskivabrikusse.

Briti vanameistri Ken Loachi uus film räägibki eneseületamisest, sõprusest ja julgusest võtta riske seal, kus see näib võimatu. Loach on tuntud ühiskonnakriitiliste draamade poolest, mis käsitlevad teravaid päevakohaseid teemasid. „Inglite osa“ räägib huligaanide ja pisikurjategijate rehabilitatsioonist, nende tagasitoomisest ühiskonda. Loach osutab selle tragikoomilise seiklusega ühele võimalikule viisile, kuidas üksteist toetades ja õigel ajal vajalikke otsuseid tehes saab iseend hävitavast nõiaringist väljuda.

„Inglite osa“ peategelane on pisipätt Robbie (Paul Brannigan), keda ähvardab aastatepikkune vanglakaristus vägivaldse kallaletungi eest. Tingimisi mõistetakse talle ühiskondlikult kasuliku töö tunde, arvestades seda, et noorukist saab kohe isa ja ta kahetseb oma tegu. Ehkki Robbie soovib saada korralikuks pereisaks, on tal raske tavaellu lülituda, sest teda vaenavad ümbruskonna kaagid, kes saavad innustust põlvkondade taha ulatuvast vägivallakeerisest. Ülevaataja Harry (John Henshaw) viskivaimustus saab pöördepunktiks Robbie elus, äratades noores mehes huvi ja ka peidetud ande, mis toob moodsale ajale iseloomuliku narkomaani tagasi traditsioonide juurde.

Loach lülitab filmi seega mitmeid teemasid – narkkarite ja pättide tagasitoomine ühiskonda, seda toetava järelevaatlussüsteemi tõhusus; narkomaania ja kuritegevusega seotud töötus, noorte tegevusetus; politsei, mis tihtipeale toimib mitte kuritegevust ärahoidva vaid hoopis ajendava mehhanismina; narkomaania levik ja vastandina sellele unustusse vajuv traditsiooniline viskipruulimise (ning -tarbimise) kultuur. Vastastikku on põlvkonnad ja riiklik korraldus, mis ei suuda kaasas käia sotsiaalsete muutustega.

Ken Loachi „Inglite osa“ on äärmiselt selgepiirilise ülesehitusega ja üheselt mõistetav lugu, ka tegelaste karakterid ei peida endas mingeid erilisi üllatusi, seetõttu võiks filmi isegi igavaks nimetada. Nauditav on aga see, kuidas Loach niiöelda registreid vahetab – kord vaataks me justkui komöödiat, seejärel tulevad sisse hoopis tõsisemad, isegi ähvardavad toonid ja naljast saab karmiloomuline draama. Võib vaielda, kas Loach säilitab oma lihtsustatuses niiöelda tänavausutavuse, mis teda eristaks ameerika filmitööstusele tavapärastest õnneliku lõpuga glamuursetest muinasjuttudest aga see polegi antud juhul Loachi eesmärk. Loach panustab südamlikkusele ja soojale, sõbralikule huumorile, mis katab sotsiaalselt valusaid teemasid. Loach peaks meeldima kõigile – nii neile, kes ootavad temalt seisukohavõtte ja lahendamist vajavate kriisikohtade esiletoomist, kui ka neile, kes tulevad kinno otsima lohutust ja väljapääsu argimuredest. Seetõttu pole ka ammu enam uudiseks Loachi filmide auhinnad festivalidel ja menu kinoteatrites. Muidugi kaotab film palju, kui seda näiteks dubleeritaks, nagu seda seni mõnedes riikides kinoleviks tehakse, sest šoti dialektil, mida filmis kuuleb, on toimuvas oma roll. See toob nimelt sisse veel ühe mõõtme – šotlaste rahvusliku uhkuse ja enesemääramisõiguse, mis on tõusnud taas teravaks päevateemaks. Šoti viski ja kildid sümboliseerivad filmis unustatud väärtusi, millega popkultuuris üles kasvanud noorem põlvkond ei oska õigupoolest midagi peale hakata. Pealetungiva üleilmse massikultuuri ning ajaloolise ja lokaalse kõrgkultuuri vastandus tuleb esile tegelaste dialoogideski. Irooniliselt kehastab filmis harimatust ja rumalust ülipaksude prilliklaasidega Albert (Gary Maitland), kes pole midagi kuulnud Mona Lisast ja ei suuda ära imestada, miks Edinburghi loss mäe otsa on ehitatud.

1960ndatest aastatest dokumentaal – ja mängufilme teinud Ken Loach loeb oma peamiseks mõjutajaks filmikunstis Itaalia neorealismi üht esifilmi Vittorio De Sica „Jalgrattavargaid“, mis rääkis ühe tavalise perekonna kohanemisest eluga sõjas laostunud Roomas. Loachi sõnul pani De Sica teda uskuma, et filmid ei peagi rääkima säravatest kangelastest ega fantastilistest seiklustest, vaid tavalistest inimestest ja nende muredest.

Cannes'i festivali žürii hindas Loachi käsitlust mullu eriauhinnaga, San Sebastainis pälvis „Inglite osa“ publikupreemia. 

(Delta. 4.1)