Esmapilgul on asi lihtne - kohtu all on punakhmeeride vanglaülem, üks 196est ustavast režiimijüngrist, Duchi süüdistatakse 14 000 inimese tapmises või selllele kaasa aitamises aastatel 1976-79.
Lagunevate hammaste ja vesiste silmadega endine matemaatikaõpetaja tunnistab oma süüd ning asja võikski lugeda lõpetatuks, kuid kohtuprotsessi ajal hakkavad ilmnema kummalised asjaolud, mis seavad küsimuse alla õigluse üldse. Siin ristuvad mitmed teemad - eetiline tasand, psühholoogiline pinge, kultuurilised erinevused läänemaise demokraatliku kohtumõistmise ja idamaadele omase suletuse vahel. Filmi peateemaks kujunevad needsamad suletud mälestused, millest on meil alles viimasel ajal hakatud kõvema häälega rääkima, ja mis ka siin endiselt meie isiklikku ajaloomälu tuhmistavad.
Bernard Mangiante film jälgib üht Duchi advokaatidest - prantslast Francois Roux'd, kes lähtub oma ametieetikast, et õiglane kohtumõistmine peab olema võimaldatud ka kõige hullematele kurjategijatele ja põhinema tugeval kaitsel. Roux soovib, et kurjategija ise tunnistaks oma vastutust. Kuid Kambodža võimud on Duchile määranud kaks advokaati - teine neist on kohalik - Kar Savuth, kes ise on olnud ühes neist surmalaagritest. Selgubki, et Kambodža võimud, kes Pol Pothi režiimi kukutasid, korraldavad režiimi kuritegelike käsilaste üle küll rahvusvahelise kohtuprotsessi, kuid soovivad sellest hoolimata, et kohtuotsus tehtaks nende reeglite järgi. Nimelt kardavad võimud uut vägivallalainet, kättemaksu nendele, kes režiimi teenisid, kuid endiselt praeguses ühiskonnas tavakodanikena elavad. Tragöödia, mis tekkis kolmandiku riigi elanikkonna tapmisest enda rahvuskaaslaste poolt, on olnud sedavõrd sügav, et inimesed tõrguvad sellest rääkimast, noorem põlvkond seda isegi ei usu. Siin aga ongi peidus valupunkt, mis pole omane mitte ainult sellele julma tragöödia üle elanud rahvale. Selle sama probleemiga on hädas pea kõik riigid, mis on sõja jalgu jäänud. Prantsuse advokaat Roux küsib kaamerasse vaadates - kas me ise oleme puhtad, kas julgeme ise endale silma vaadata ja seista vastakuti minevikus korda saadetud häbitegudega. Ta viitab siin Prantsusmaale, kelle üle pole kohut peetud Alžeeria sõja pärast. Kohut pole peetud ka teiste suurrriikide üle, kelle vallutusretkedest võime lugeda vaid ajalooraamatutest või veel hullem - ajalehtedest. Selle filmi läbi mõistab vaataja, miks on vaja kohtuprotsesse põdurate vanameeste üle, kelle süül on küüditatud või tapetud inimesi; miks on vaja ikka ja jälle tegelda ajaloo mustade lehekülgedega ja harutada lahti totalitaarrežiimide inimvihkajalik mehhanism ning kuritegelik pale, mis peidab end ideaalse ühiskonna rajamise soovi taha.
Kambodža kohus soovib endisest vangivalvurist kujundada rahvusliku leppimise sümbolit, Kambodža advokaat leiab, et kohtul puudub jurisdiktsioon tema üle kohtupidamiseks, sest karistama peaks vaid liidreid ja Duch oli vaid käsutäitja. Prantsuse advokaat lähtub aga hoopis teistsugusest loogikast - kohtul tuleb otsustada, kas end inimeste hulgast oma tegudega välja arvanud ja oma süüd tunnistanud Duch võib naasta inimkonna hulka. Roux kutsubki kohut üles Kambodža seadust muutma või mitte järgima, sest see ei paljastaks toimunut. Roux küsib, kui me ei saa hakkama demokraatia tingimustes, mida me teeks diktatuuri ajal? Ta kinnitab, et sellised koledused korduvad seni, kuni ei uurita põhjuseid, miks muutub tavaline matemaatikaõpetaja inimsusevastaseks kurjategijaks.
Ka Duchi juhtum taandub isiklike valikute ja inimeseks jäämise küsimusele - kas inimene leiab endas jõudu ja meeleselgust ära tunda ohtlikud valikud ning mitte minna kaasa pimeda allumise ja lipitsemisega? Film küsib ka seda, millal ja millest algab kuritegu? Kas kurjategija on see, kes rikub seadust, et seda muuta või see, kes põhjustab teisele inimesele valu ja kannatusi?
Inimlikust vaatepunktist ei saa endisest matemaatikaõpetajast vangivalvur Duch oma süüst kunagi vabaks.
(Delta, 25.01)
No comments:
Post a Comment