1960ndate aastate lõpuks, enne kui itaallased pöörasid oma spagetivesternitega kauboifilmides uue lehekülje, olid välja kujunenud teatud puhta vesterni tunnusjooned - peategelaseks on selles üksik valge mees, kes tuleb ei-tea-kust ja läheb ei-tea-kuhu, ta satub aga mingite kurikaelte pessa ja päästab sealt kaunitari, kes temasse armub. Tema tegutsemise motiiviks võib olla kättemaks kunagi korda saadetud ülekohtu eest või on ta lihtsalt lindprii pearahakütt, kes ongi võtnud oma ülesandeks omal käel kurjust maa peal vähendada. 1940-50ndatel aastatel oli väga levinud ka šerifist peategelane, kes kaitseb linnakest seda rüüstada üritavate pätikampade eest. Teist nahavärvi inimesed, nagu indiaanlased või mehhiklased, tulid mängu alles hiljem, mustanahalised olid aga vesternites välistatud nagu ka automaatrelvad, ehkki ka Smith&Wessoni ja Colti revolvrid ning vintpüssid olid juba poolautomaatsed. Sergio Corbucci kangelane Django, keda kehastas itaalia üks tolleaegseid karismaatilisemaid staare Franco Nero, lõi oma vastaseid samanimelises filmis kuulipildujaga. Aasta oli siis 1966, Sergio Leone oli juba teinud pöördelise tähtsusega vesternid "Mõne dollari eest"(Per un Pugno di Dollari, 1964), "Veel mõne dollari eest"(Per Qualche Dollari in Piu, 1965) ja "Head, halvad ja inetud"(Il buono, il brutto, il cattivo. 1966), mis said ühispeakirjaks "Nimetu mehe triloogia" või "Dollarite triloogia" ja tõstsid rahvusvahelisse tuntusse telesarjas "Rawhide"(CBS, 1959-1965) kauboid kehastanud Clint Eastwoodi.
Quentin Tarantino „Vabastatud Django“ rikub pea kõiki eelpool toodud valge mehe vesterni reegleid, pealegi nimetab ta oma filmi mitte vesterniks, southerniks, sest tegevus toimub Metsikus Lõunas – Ühendriikide lõunaosariikides enne vabastavat kodusõda. Tarantino „Django“ on küll film õiglusest nagu seda on taga ajanud lugematud vesternite kangelased, aga eelkõige on see film rassismist – probleemist, millest on vaid vähesed Ameerika filmitegijad julgenud rääkida ja mis eelkõige vesternites – Valge Mehe Lääne vallutuslegendis on olnud tabu. Tarantino Django tegevus toimub ligikaudu samal ajal, kui Victor Flemingu „Tuulest viidud“ (Gone With the Wind. 1939), kuid Tarantino on ajastu ja selle inimeste portreteerimisel halastamatum ja tõetruum. Ustav majateenija Stephen, keda mängib Samuel L.Jackson on surmani truu süsteemile, mis ta on üles kasvatanud, kehastades seeläbi neegrite mõtlematut allaheitlikkust, millele orjanduslik kord lõunaosariikides toetus. Django (Jamie Foxx) on ta vastand – ta on üks kümnest tuhandest, kes julgeb astuda vastu ebainimlikule ikkele, kasutades sealjuures neidsamu relvi ja võtteid, millega on valged hoidnud mustanahalisi oma hirmuvalitsuse all. Djangol pole vaja kuulipildujat, ta on ise automaatrelv. Seda tänu doktor King Schultzile (Christoph Waltz) – saksa päritolu hambaarstile, kes niinimetatud Uues Maailmas teenib elatist pearahakütina.
Doktor Schultz on filmi teine peategelane – ta on rändrüütel, kes lähtub oma sisemisest väärtuskoodeksist, mille ta on Uude Maailma kaasa toonud Vanast Maailmast – legendide Euroopast. Nibelungide laulu lühike kokkuvõte, mille doktor Schultz teeb Djangole ühel kaljusel laagriplatsil, on üks filmi võtmestseene – siin on peidus põhjus, miks sakslane mustanahalist tema võitluses armastatu vabastamise eest toetama hakkab. Ja Tarantino armastab legende. Ta
armastab neid lugeda, vaadata ja ümber kirjutada. „Vabastatud Djangoga“ kirjutab ta ümber vesterni kui žanri, täiustades seda elementidega, mida pärast teda enam eirata ei saa. Ei saa sellepärast, et vastasel juhul oleks tulemus (kahvanäoliselt) kahvatu. Algupärane Django ehk Franco Nero on filmis kõrvalrollis – temast on saanud mandangovõistluste kupeldaja, see on sümboolne vihje seniste vesternite väärtussüsteemi aegumisele – ühtaegu on siin midagi, mis ei aegu - see on vabadusiha, inimese õigus määrata oma saatust ja elada oma elu.
Tarantino film on vägivaldne, kuid antud juhul on vägivald ainuke pääsetee. Vägivald armastab vabadust, et seda võita ja vallutada. Django teeb oma revolutsiooni, põletab kloostri (Candylandi häärber) ja päästab reliikvia (armastatu Brunhilde).
Erinevalt varasemast pole Tarantino vägivalla kujutamises väga üksikasjalik – sellele pigem vihjatakse, kui näidatakse, aga ka see, mida me näeme, on piisavalt võigas, et sõnum kohale läheks.
Filmis on palju taplust ja tulistamist, kuid see ongi Metsik Lääs, kus elul pole väärtust ja seaduse kehtestab see, kes kiiremini relva haarab. Tarantino mängib registritega – teravmeelsed dialoogid vahelduvad märulistseenide ja jäleda ekspluateerimisega. See on ka omamoodi tehniline võte, kuidas säilitada ettearvamatus – nii nagu keegi ei oska oodata, et karistusretkele suunduvad maskistatud valged hakkavad monty-pythonlikult arutama peakottide otstarbe üle, ei oska keegi ka arvata, kuhu see kõik lõpuks välja viib – kas õilis rüütel saab oma väljavalitu või lõpeb kõik hoopis uut algust tähistava kodusõjaga. Minge ja vaadake!
(Delta, 18.01)
No comments:
Post a Comment