Francois Ozoni „Kodus“ pole perefilm, ega ka mitte peredraama, ehkki
viimane määratlus viib filmi sisule pisut lähemale. „Kodus“
märgib ruumi, kus mängitakse lahti üpris tavapärane narratiivne
konflikt – subjekt soovib jõuda enda poolt seatud eesmärgini,
mida võib nimetada ka objektiks ja tema teel on takistused, mida tal
tuleb ületada, millega võidelda. Siinkohal tuleb märkida, et see
on vaid üks väike raamistik suhteliselt keerukas narratiivses
raamis, millega Ozon mängib, samas kehtib see ülal toodud üldistus
ka kogu filmile.
„Kodus“
räägib loo ühest noorest andekast gümnaasiumiõpilasest Claude
Garciast (Ernst Umhauer), kes hakkab oma emakeele- ja kirjanduse
õpetajale kirjutama üha jätkuvat lugu oma sõbrast ja ta
perekonnast. Sõpra matemaatikas järele aitava noore mehe kirjutised
on intrigeerivad, detailirohked ja põnevad, erinedes kardinaalselt
oma klassikaaslaste töödest. Samas lähevad need kirjatööd üha
intiimsemaks ja õpetajal Germainel (Fabrice Luchini) tuleb teha
raske valik – kas jätta kirjaniku anne arendamata või toetada ja
juhendada teismeliseeast välja kasvavat noort meest, minnes
sealjuures vastuollu ka oma ametieetikaga. Germaine otsustabki
viimase kasuks, nähes noorukis ühelt poolt muidugi kirjanikuannet,
jättes aga teadvustama selle, et nooruk kehastab ka talle endale
kättesaamatuks jäänud eesmärki – võimalikku läbilööki
kirjandusmaailmas. Veelgi teadvusetagusemaks aga seda tugevamaks
tegutsemismotiiviks on professoril ta enda lastetus ja kustuv
seksuaalsus, ehk siis - Claude võib Germainele olla ta allasurutud
ihades nii poeg kui ka armuke. - Nii näeb välja süžee professori
karakterist lähtudes. Samamoodi võib filmi tegevustiku lahti
kirjutada Claude'ist või ka tema ihaldusobjektist – sõbra emast
Estherist (Emmanuelle Seigner) lähtuvalt. Kõige salapärasem,
ettearvamatum ja ohtlikum ongi filmi peategelane Claude. Ta on
sümboolne Iha kehastus, kes püüab kätte saada oma objekti ja kui
on selle saavutanud, otsib uue, arvestamata sellega, mida taoline
tegevusviis tähendab juba väljakujunenud suhete struktuurile nagu
seda on näiteks ühiskonna väikene mudel perekond. Claude on
trikster, kellele ei tähenda midagi tavalised ühiselu reeglid ning
kes vihkab aga samas ka ihaldab neid reegleid kinnitavat käitumist
ja elumudelit. Oma invaliidist isaga elav Claude on ilma jäetud
perekonnast ja ema soojusest, sinna lisandub murranguiga ja tärkav
seksuaalsus. Ta tahab samasugust kodu nagu see on ta sõbral Raphal
(Bastien Ughetto), lõpuks tahab ta samasugust naist, nagu see on
Rapha isal. Selles suunamuutuses pole aga mitte sugugi väike roll
tema õpetajal, professor Germaine'il.
Ozon
hoiab vaatajat põnevil, olles teema arendusega vaatajast alati paar
sammu ees. Ta mängib mitte ainult tõelisuse ja väljamõeldise
raamide vaid ka filmi enda meediumiga, paigutades oma tegelased ka
pildis olukordadesse, mis on kirjanduslikust kujutelmast alles saamas
tegelikkuseks.
Kui
veidi kriitilisemalt suhtuda, siis jätab Ozon põhjendamatult välja
arendamata mõned liinid, millele ta viitab – nagu Claude'i
invaliidist isa ja Rapha ema Estheri seljahaiguse. Need lülituvad
loosse vaid korraks aga kuhugi ei vii, samas oleks saanud neid
dramaturgiliselt mõjuvalt ära kasutada.
Ozonile
on see tema filmograafias 14es täispikk mängufilm. Ihaga tegelemine
on olnud Ozonile läbiv teema kõigis filmides. „Kodus“ meenutab
oma dramaturgiliselt ülesehituselt ehk veidi ta 13 aasta tagust filmi
„Veetilgad tulistel kividel“ (Gouttes d'eau sur pierres brulantes), mis põhines Ozoni lemmiku Rainer
Werner Fassbinderi näidendil. Ka „Kodus“ aluseks on näidend,
seekord suhteliselt vähe tuntud Hispaania näitekirjanikult Juan
Mayorgalt.
Nauditav
on aga see, kuidas Ozon loob täiendavaid tähendus- ja
tõlgendusvälju filmisiseste tsitaatide ning viidete kaudu.
Filmist vilksatab läbi ridamisi kirjandusteoseid – alates La
Fontaine'i valmidest ja lõpetades Louis-Ferdinand Céline'i
romaaniga „Tee öö lõppu“. Ja enamgi veel - kui filmi
dramaatiline ülesehitus ja tegelaskujud meenutavad Fassbinderi ja
Pasolini karaktereid, siis Filmi lõpustseen toob meelde Alfred
Hitchcocki aegumatu „Tagaakna“ (Rear Window. 1954).
Seega
tekitab ihast rääkiv „Kodus“ omaette iha – iha raamatute ja
filmide ning miks mitte ka teatri järele, mis suudavad küsimärgi
alla panna konventsionaalseid väärtusi ja suhteid, võimaldades
seeläbi teatud enesepuhastust.
(Delta 11.01)
No comments:
Post a Comment