JAHT (JAGTEN. THOMAS VINTERBERG, 2012)

Lapsed on tundlik teema – vastumeelne on kõik see, mis nende väikeste ja ilmsüütute ilmakodanike elu tumestab, veelgi hullem, kui täiskasvanute tegevus kahjustab alles kujuneva inimese maailma.  See on hirm, mis iga lapsevanema südamel ja sellest lähtub ka Taani filmilavastaja Thomas Vinterbergi film „Jaht“.
Keskealise õpetaja Lucase (Mads Mikkelsen) elu saab õõvastava pöörde, kui teda oma südamesõbraks pidav tüdrukuke Klara ta peale solvub ja oma fantaasias kokku valetab loo, mille alusel algatatakse kriminaalasi lapsepilastamise süüdistusega. Ühtäkki lahvatav vaenamine väikelinnas teeb Lucasel võimatuks elada tavalist elu ja mis talle endale kõige tähtsam, võidelda oma teismelise poja hoolduse eest, kes seni ema juures elas. Skandaal takistab Lucast alustamast ka uut elu talle sümpaatse võõramaalasest kasvatajannaga.

Vinterberg annab mõjuvalt ja arusaadavalt edasi psühholoogilist pinget, mis kujuneb väikelinna elanike ja üksildase õpetaja vahel. Mads Mikkelsen teeb Vinterbergi filmis ühe oma parematest rollidest – lõbusast ja lahkest lasteaiaõpetajast saab sündmuste käigus kinnine ja kahtlustav asotsiaal, kes elab küll omas majas, kuid peab olema valvel, sest iial ei või teada, kust visatakse järgmine kivi või veel hullem, kust võib tulla järgmine kuul.
Thomas Vinterberg vastandab traditsioonilise külaühiskonna moodsa maailmaga – ühelt poolt väike ja pealtnäha õdus sootsium, kus kõik tunnevad kõiki, käiakse jahil ja kirikus ning aasta üks peamisi sündmusi on noortele meestele jahiloa andmine; teisalt aga avardunud maailm võõrtööliste ja internetiga, mis pühendab noori täiskasvanute intiimmaailma saladustesse enne, kui nad selleks vaimselt valmis. Seega, ühelt poolt - suletud ühiskondlik mudel, mis eelistab laienemisele kapseldumist, vanade väärtuste säilitamist; talle vastandub aga laienev, kontrollimatu mudel, mis alles kujunemisjärgus ja milles raske orienteeruda. Nende vastastikuste arengujoonte vahele jäävad külaelanikud, kes muidugi eelistavad säilitada olnut, oleva tunnistamise asemel. Raske öelda, kas õpetaja Lucas oleks käitunud teiste kombel, kui kahtlus laste pilastamises oleks kerkinud mõne teise õpetaja vastu. Võib arvata, et siiski mitte. Lucase tegelaskuju on meile antud teatava erandina – erinevalt teistest on tal perekond lagunenud, ta töötab lasteaias, mis on ilmselt erandlik ka Taanis ja tal pole probleemi luua suhteid võõrtöölisega. Lucas ujub peaaegu et teadlikult vastuvoolu, ta ei alistu teda tabanud saatuselöökidele vaid teostab omaenese agendat, jäädes kodukohta ka siis, kui kõik on pöördunud tema vastu.  Väikese tüdruku mõtlematutest sõnadest ja vanatüdrukust lasteaiajuhataja kahtlustustest keerab Lucasele selja peaaegu kogu küla, süütuks peavad teda vaid lähedased sugulased. Lucasele korraldatakse niiöelda kanakarja kambakas, kus ühest nokahoobist innustunud kanad nokivad õnnetu liigikaaslase lihtsalt surnuks. Vinterbergi „Jaht“ illustreerib üht väikese suletud ühiskonnamudeli äärmuslikku enesesäilitamisviisi, kus status quo püsimise nimel ollakse valmis ohverdama üks endi seast. Seda võib taandada ka ürgsele ohverdusriitusele, mis pole kuhugi kadunud, vaid võtab lihtsalt uusi vorme, haarates kinni ka kõige väiksemast üleastumisest või isegi kahtlusest. Kui pole vaenlast, tuleb see leida – sellest loogikast lähtusid ka seltsimehed Lenin ja Stalin, ning samast loogikast on lähtunud ja lähtuvad veel mitmed teised juhid ja juhikesed, kes on seadnud eesmärgiks nende arvates ideaalse maailmakorra loomise või selle säilitamise.

Huvitav on vaadelda ka seda, milliste lavastuslike vahenditega väljendab Vinterberg dramaatilist pinget ja selle vallandumist. Ajal, mil filmikeel on ka peavoolukinos (mille peegelduseks võib lugeda Hollywoodi toodangut) muutumas üha ausamaks ja vägivalla kujutamine jõhkramaks, ootab ka vaataja dramaatilise pinge lahendamisel veriseid stseene. Vinterberg aga jahmatab pigem sellega, et midagi sellist peaaegu et ei juhtugi. Vinterbergi vägivald on pigem hiiliv ja ähvardav, pidevalt kusagil olev ja argpükslikult esile kerkiv. Leppimatuse koledust annab Vinterberg siin edasi hoopis rafineeritumalt kui seda oli ta läbimurdefilmis „Perekonnapidu“ (Festen. 1998). Ka seal käsitles Vinterberg ühe suletud mudeli ja selles allasurutud konflikti teemat, näidates, kuidas pealtnäha turvalise ja meeldiva koore all peitub mädanenud inimmoraal ja roiskuvate konfliktide puder.

(Delta, 1.02)