“Just nagu armunud” on staažika ja maineka Iraani režissööri Abbas Kiarostami teine film, mille ta on teinud väljaspool Iraani. Tema eelmine linatöö “Päris koopia” (Certified Copy. 2010) filmiti Itaalias, oli toona üks aasta paremaid filme ja sai filmifestivalidel ka päris palju auhindu.
Jaapanis ja jaapani näitlejatega üles võetud “Just nagu armunud”, mille pealkiri pärineb populaarselt laulult, on äratanud vastakaid arvamusi nagu ikka nende filmide puhul, millel rohkem tõlgendus- ja lugemisvõimalusi kui lihtsal põnevikul. Kiarostami ongi selline autor, kelle filmid toovad ühelt poolt alati kaasa kiidusõnu ja teisalt aursaamatusest kantud kommentaare. Filmis „Just nagu armunud“ on samuti kõik lihtne - noor prostituut tutvub vanaldase professoriga, kes võiks olla talle vanaisaks, kuid sel valikul on ettearvamatud tagajärjed.
Kiarostami valdab filmikunsti väljendusvahendeid sedavõrd, et ka teistes kultuurides tehtud filmid kõnetavad nii lokaalselt kui ka universaalselt. Filmis ei peegeldu otseselt see, et ta on valminud 2011ndal aastal, pärast Jaapanit tabanud maavärinat, tsunamit ja tuumakatastroofi. Samas on toimuval siiski millegi ähvardava vari, mis lõpustseenis ka filmireaalsust purustava jõuga esile tuleb. Kiarostami puudutab siin kõikjal aktuaalset põlvkondade vastandust. Akiko (Rin Takanashi) teeb valiku oma teenistuse kasuks, ehkki sooviks sisimas kohtuda oma vanaemaga, kes teda päev otsa linnas oodanud. Akiko armukade sõber Noriaki (Ryo Kase) soovib temaga abielluda, ega tea midagi oma tüdruku salajasest teenistusest. Lesest professor Takashi (Tadashi Okuno) etendab kahetist rolli - ühelt poolt on ta tüdruku tellija, teisalt aga lihtsalt vana ja üksik mees, kellel vaja lihtsalt kedagi, kellega rääkida ning kellele ta on omalt poolt valmis tuge ja kaitset pakkuma. Kiarostami viitab siin jaapani seltsidaamide ehk geishade traditsioonile, teisalt toob ta sisse tänapäeva Jaapanis probleemiks muutunud tudengite prostitutsiooni ja lõbutööstuse. Tuline Noriaki etendab siin linki kahe maailma vahel - ta usub abiellu ja traditsioonidesse, lootes, et abielumehena saab ta selgusele oma armastatu tõrjuvas hoiakus ja lõpetab ta salatsemise, teisalt on ta osa tänapäevast, teades hästi ka seda, mida tähendavad telefoniputkadesse jäetud tüdrukute pildid.
Kui Kiarostami oleks selle filmi teinud mõnes muus riigis, oleks tulemus olnud selle riigi nägu, tehnoloogiliselt suure arenguhüppe teinud Jaapanis on aga traditsioonilise ja modernse inimese konflikt kõige teravam ja ilmselt on seda Kiarostami ka arvestanud. Režissööri teadmata võib seda pidada ka jaapani filmiks, sest pea kogu filmi meeskond on Jaapanist, montaaži eest vastutab aga Kiarostami poeg Bahman ja koos Abbas Kiarostami lavastuse ning stsenaariumiga tekib lähenemisnurk, mis seda eristab jaapani filmidest.
Kiarostamile on oluline see, mis jääb ütlemata, mis jääb tegemata. Tema tähelepanu on inimesel tema valikutes, otsustustes, mille tagajärgi ju keegi ei aima. Kiarostami näitab igapäevaseid pisiasju, ta laseb näiliselt argistel tegevustel toimuda omasoodu, laseb neil alata ja lõppeda, andmata sealjuures vaatajale otseseid seletusi, miks. Ta ei anna ka vastuseid oma filmides esile kerkivatele küsimustele. Kiarostami on tunnistanud, et talle meeldib Robert Bressoni loomismeetod, mis eelistab väljajätmist lisamisele. Näiteks ka „Just nagu armunutes“ kuuleme häält kaadrist väljaspool, kuid meile ei näidata rääkijat või tegevust, mis selle hääle põhjustab.
Sarnaselt “Päris koopiale” toob Kiarostami ka oma uude filmi sisse inimsuhete mängu ja näivuse teema - professor mängib, et on tüdruku vanaisa, tüdruk läheb sellega kaasa, sest vana mees näib talle pakkuvat kindlust ja lohutust, millest ta on end lahti rebinud. Oma osa on toimuva etteaimamatuses ka Kiarostami tööviisil - professori rollis üles astuvale 84-aastasele jaapani näitlejale Tadashi Okunole andis Kiarostami stsenaariumi kohta käivaid märkmeid vaid võttepäevade kaupa, seetõttu ei saanud näitleja teada, mis tema tegelaskuju ootab. Kiarostami läheneb sellega näivuse probleemile, mis tänapäeva ühiskonna ja indiviidi lahtimõtestamisel üks võtmemõisteid. Filmi kangelased on „just nagu“ armunud, igaüks omal viisil, kuid ükski neist pole iseendas lõpuni kindel.
Filmi “Just nagu armunud” on võimalik lugeda mitmeti - ta võib olla lihtne draama, võib olla isegi komöödia, kuid seda võib vaadata ka kui heade näitlejate, karakteritunnetuse ja loovalikuga filmi, mis kõnetab isiklikest või territoriaalsetest kultuuripiiridest sõltumata.
(Delta, 15.02)
No comments:
Post a Comment