Vähe on selliseid filme, mis muutuvad isiklikuks ja vähe on autoreid, kes suudavad vaataja meeltemugavuse püsiseisundit kõigutada ning ta välja tuua meelelahutuse võrgutavast unustusest. Tänapäeva Euroopa autorikino üks olulisemaid tegijaid Michael Haneke on selleks kahtlemata võimeline, viimati tõestas ta seda eelmisel kevadel Cannes'is, kui žürii Itaalia filmilavastaja Nanni Moretti juhtimisel otsustas anda filmile „Armastus“ („L'Amour“) festivali peapreemia - Kuldse Palmioksa.
Ühe vanapaari viimastest päevadest rääkiv linatöö pole kerge vaatamine, seda ei julgeks soovitada kellelegi, kel nõrgem närvikava või kõrge tundlikkus eluliste teemade suhtes. Samas aga just seda peaks vaatamas käima kõik, kes suudavad, sest tõhusamat hingepuhastust võib pakkuda vaid elu ise ja need küsimused, mida elu küsib, on hoopis isiklikumad ja seetõttu ka valusamad.
Hingekraapiva teemaderingiga, milleks on vanadus, surm ja armastus, ületab Haneke filmi mängulisuse ehk kunstilise reaalsuse tinglikkuse - „Armastuse“ reaalsus kulgeb peaaegu et ühes rütmis igale vaatajale tuttava tavalise argipäevaga, ilustamata aga samas oma lihtsuses poeetiliselt ja kaunilt antakse edasi hetki vanapaar Laurent'ide (Jean-Louis Trintignant, Emmanuelle Riva) päevadest, millel lasub paratamatu lõpu kurb pitser. Vapustavate näitlejatöödega mängivad Trintignant ja Riva läbi ühe kooselu kogu tundeskaala aegumatust kiindumusest ja õnnest kibestunud trotsini. Ülesanne, mida neil tuleb täita, võib olla nende karjääri üks raskemaid – mängida peaaegu et iseennast olukorras, millesse keegi ei soovi sattuda. Haneke on delikaatne aga armutu oma objekti suhtes – armastuselt võetakse sammhaaval selle kehalisus, kaob turvaline ja roosakas erootiline kiht, mida kasutatakse armastuse muutmiseks kaubaks, jättes järele vaid tuuma, mis ei pruugigi olla ilus vaadata. Haneke filmidele iseloomulik halastamatus saab aga halastuse märgi ning ühe igikestva suhte ees kaovad hea ja kurja piirid.
Film on täis stseene, mis ei taha mälust hõlpsasti kaduda, vaatajale jääb kodutöö nendega rahu teha. Üks mõjuvamaid on hetk, kus Georges üritab halvatult voodisse aheldatud Anne'ile laulda üht vana laulu, et meeleolu tõsta, samas mõistavad nad mõlemad, et Anne ei laula enam kunagi.
“Armastus” on mängufilmi vahenditega edasi antud essee mitte ainult elust, selle lõppemisest ja seda ületavast armastusest, vaid ka inimväärikusest. Haneke räägib filmis neist probleemidest, millest tavatsetakse mööda vaadata, neid edasi lükata. Haneke võtab oma sõnumi lihtsustamise huvides appi harvaesineva ideaali – paari, kes on kogu elu koos olnud. Mis saab aga siis, kui teineteise toetamine, mis on senini läbi aidanud, muutub ühepoolseks sõltuvuseks teise abist? Mis saab siis, kui tunned, et oled muutunud koormaks omastele, kes sind armastavad? Kuidas suudab üks osapool vaadata teise vaikset ja pöördumatut närbumist? Georges ei suuda ja otsib abi väljastpoolt, kuid see teeb olukorra veelgi hullemaks. Siin toob terava sotsiaalse närviga Haneke sisse ka hooldajate teema, ning sellega tihedalt seotud inimeste mõistmise ja nende soovide austamise. Järeltulijad pole siin erand – Laurentide täiskasvanud tütar (Isabelle Huppert) elab oma elu ja vaatab vanemate muredele oma mätta otsast, neid paratamatult mõistmata.
Haneke on realist, ta jälgib oma objekti küllaltki kiretult, aeg muutub sealjuures tajutavaks, ruum saab tegelaseks omaette. Napp tegevustik ja ühe korteriga piiratud tegevusruum võimaldavad esile tulla võimsal sümboolsel tasandil – XIX sajandi Pariisi korter on muutumas sargaks; hooviaknast sisse lendav tuvi on sõnumitoojaks siin- ja teispoolsuse vahel; muusika, mis on olnud seni suurim tugi, ei suuda enam Anne'i kui Eurydiket tagasi tuua. Võib olla nende kõigi tegurite koosmõjus ongi võti, kuidas surm saab sedavõrd tajutavaks, et selle lõhn kandub isegi kinosaali.
Nagu ka oma varasemates filmides, provotseerib Haneke vaatajat, ta püüab astuda dialoogi, äratada needsamad vananemisega seotud hirmud ja küsimused, et vaataja leiaks nendele lahenduse iseenda sees, et ta ei unustaks vana ladinakeelset fraasi “memento mori”.
(La Strada, november 2012)
No comments:
Post a Comment