KARIKAKRAMÄNG II (ANDRES JA KATRIN MAIMIK, JAN-ERIK NÕGISTO, ELINA NAAN. 2013)

Armastusest, lühidalt

 

Lühifilmide kasseti vormi on eesti filmis kahjuks suhteliselt vähe kasutatud, ehkki, nagu aeg on näidanud, on see sobiv valik veel vähetuntud aga andekate tegijate varjust väljatoomisel. Meenuvad „Seks ja surm“ (Priit Pääsuke, Tanel Toom, Kristiina Davidjants, Marianne Kõrver. 2007); „Kass kukub käppadele“ (Peter Herzog, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet. 1999) ning muidugi eesti filmikassettide teerajaja - „Karikakramäng“ (1977), millega astusid filmimaastikule Peeter Simm, Toomas Tahvel ja Peeter Urbla. Võttes kasseti nimeks sedavõrd märgilise pealkirja nagu „Karikakramäng“, on kultuuriringkondade valdavat konservatiivsust arvestades omamoodi julgustükk, kuid Andres ja Katrin Maimik, Elina Naan ja Jan-Erik Nõgisto teavad, mida nad teevad. „Karikakramäng II“ on ülesehituselt terviklik lühifilmikogum, läbivaks teemaks inimestevahelised suhted eri põlvkondade ja lähenemiste peeglis. Esimese karikakrakassetiga haakub ka see, et kasutatakse vaid üht operaatorit - kui aastal 1977 oli kaamera taga Arvo Iho, siis nüüd näitab oma oskusi Mihkel Soe. Sümboolne on seegi, et nii siis kui ka praegu teeb kaasa Arvo Kukumägi. Toona hooples noor Kukumägi Simmi „Tätoveeringus“ linnukujulise tätoveeringuga, nüüd kehastab tätoveeringutega Kukumägi Nõgisto ja Katrin Maimiku „Fotos“ invaliidistunud ja kibestunud meest, keda peab hooldama ja taluma ta 30ndates tütar.

Rohkem kokkulangevusi ja ühendusniite nende kahe kasseti vahel polegi mõtet otsida, sest nende olulisus on eelkõige uudsus ja kvaliteet, mida nad eesti filmi lisavad.

Andres ja Katrin Maimiku „Hõbepulm“ on mitme kraadi võrra tõsisem töö kui Andres Maimiku eelmised mängufilmid. Samas on just Maimik see, kes kodumaises filmis peaaegu et süstemaatiliselt lahkab väikese eesti inimese maailma kujundavaid stereotüüpe. Abikaasaga kahasse valminud „Hõbepulm“ on kasseti küpseim töö - nauditava ja üksikasjadeni läbi töötatud sujuvusega antakse edasi ühe auväärsesse kooseluikka jõudnud abielupaari hõbepulma pidu oma koduaias. Esile kerkivad teemad, mida seni õnnestunud sugulaste eest salata. See on kõigile tuttav provintslik väikekodanlus oma eemaletõukavas umbses hubasuses - salatikausid ja muigutavad külalised, kes peavad kirjutama õnnitlusi pereraamatusse; säravvalgesse riietatud pruutpaar astub välja igaveses ümberehitusfaasis olevast elamust ja garaaži kõrvale sätitud grammofon krigistab nostalgilist perekonnavalssi. Täpselt mängib oma osad välja kogu näitlejaansambel eesotsas Anne Veesaare ja Eero Spriidiga. Maimikud ei käsitle „Hõbepulmas“ mitte ainult ühe suhte ummikseisu ja vaikitud saladusi, vaid ka väärtuste kriisi, mis ähvardab senise süsteemi pea peale pöörata. Filmi tegelased on olukorras, kus kõik näevad muutuste vajalikkust, aga ei oska sealjuures midagi ette võtta.

Jan-Erik Nõgisto ja Katrin Maimiku „Foto“ on tonaalsuselt hämaram lugu - noor naine peab hooldussuhteks taandunud vanemaarmastuse pärast loobuma täisväärtuslikust elust. Helen Ehandi annab oma esimese näitlejatööga kaasatõmbavalt ja usutavalt edasi eneseohverdust, milles on kõigele vaatamata ruumi ka lootuseks. Nõgisto ja Katrin Maimiku koostöös valminud film on ilustamata realistlik pilt inimlikust soovist leida isiklikku õnne ka kõige ootamatumates olukordades. „Foto“ näitab ka ühiskonna arga ja vaenulikku konservatiivsust, mis ilmneb Maariti ja 9-aastase Raineri (Henry Orlov) suhete hindamises. Oma suletusele tuginev ühiskonna mudel ei tunnista suhteid, mis selle mudeli taastootmise süsteemi otse ei kinnita ega toeta.

Sellele viitab kaudselt ka kasseti kolmas film „Aitäh, et sa minuga juhtusid“, mis toob esmakordselt eesti filmi homoseksuaalsuse teema. Filmi režissööri ja stsenaristi Elina Naani sõnul on see aga pigem universaalne armastuslugu, seega tuleb vaatajal teha korrektuure enda sisemises sallivusastmestikus ja taganeda eelarvamustest. Kas Naani film sellele kaasa aitab, on omaette küsimus. Võib ka arvata, et see polegi olnud eesmärk - pigem püüab Naani lühike ja lüüriline linatöö anda poeetilise piltpostkaardina edasi ühe suhte kujunemist. See on noor, värske ja särav maailm, kus kõik on võimalik ja piire polegi. Kahjuks lõpeb film seal, kus lugu algab ja ülejäänu tuleb luua vaatajal endal. Meeldejääv atmosfäär ja lähtepunkt järgnevatele lugudele on aga kujundatud.

„Karikakramäng II“ on esimene kodumaine film alanud aastal ja kinolevis linastuvate muu maailma filmide tugeva taseme taustal on seda nauditav vaadata.

(EE,  21.02; Delta 15.02)