LISA LIMONE JA MAROC ORANGE: TORMAKAS ARMULUGU (MAIT LAAS, 2013)

Kui Mait Laas ja Soome koomiksikunstnik Kati Kovàcs alustasid seitse aastat tagasi tööd Lisa Limone'i ja Maroc Orange'i pöörase armuloo kallal, polnud araabia kevadest veel õienuppugi. Nüüd on Lähis-Ida üks maailma välispoliitika kuumimaid teemasid ja sealsed rahvaülestõusud ning Euroopa võlakriis on pannud aluse uuele rahvasterändamisele, mille mõjudele saab alles hiljem adekvaatset hinnangut anda. Tungist läände pole puutumata ka Eesti, millest on saanud seni küll vaid väljarände maa, samas on üha tajutavamaks muutumas surve idapiirile.

Sidruntüdruku ja apelsinipoisi armastusloo juures ei tulekski imestada seda, millest film räägib, et selle sõnum on mitte niivõrd üksteise leidmine, kuivõrd eneseidentiteedi otsing ja hoidmine; imestada tuleks pigem selle üle, miks selliseid teemasid nagu illegaalne sisseränne, varjatud rassism ja orjandus postkolonialistlikus õhtumaises ühiskonnas pole Eesti filmis veel käsitletud.

Mait Laas toob selle probleemistiku vaataja ette mõnevõrra tavatus vormis – ruumilise nukuooperina, tehes siinjuures kummarduse eesti animatsioonile nii mitmeski mõttes. Filmilooliselt on Lisa ja Maroci lugu austusavaldus Elbert Tuganovile, kellele kuulub väidetavalt maailma esimese 3D animatsiooni tegemise au; Mati Kütile, kes 1992. aastal filmiga „Sprott võtmas päikest“ tõi animatsiooni nukuooperi ja Priit Pärnale, kes samal aastal võttis meie üleminekuühiskonna ängi kokku joonisfilmis „Hotell E“. Pärna maailm elab edasi ka Laasi filmis – lõpustseenis näitab „Hotell E-d“ eesti keelt rääkiva sidrunapelsini seinal mängiv teler ning temaatikaltki on Lisa ja Maroci lugu „Hotell E“ sisuline kordus. See on lugu lihtsast inimesest, keda ajab taga hävitav naudinguiha, soov olla oma naudinguis võrdne ja nende valikus vaba. Eeskujuks ja sihiks, kuhu jõuda, on igasuguseid naudinguid lubav ühiskondlik korraldus, mis oma olemuselt põhineb tegelikult samuti ekspluateerimisel, ehkki see toimub varjatumal moel. Rõhujatele ja oma püüdluste takistajatele astub see lihtne inimene vastu alles siis, kui saab aru, et ta lihtsakoelised unelmad kiirest kasust on purunenud. Ainuke viis loodetud eesmärgi saavutamiseks on taas destruktsioon – hüvet kaitsvast kihist läbi tungimine – Lisa ja Maroci loos on selleks kihiks tomativabriku turvamehed, Euroopa linnades on selleks poodide vaateaknad.

See on üks viis Mait Laasi nukuooperit analüüsida. Selge, et sidrun ja apelsin on meie põhjamaises kliimas suhteliselt võõrad asjad, samas on nad kogu aeg poelettidel saadaval ja seetõttu polegi põhjust imestada, et Lisa Limone'i ja Maroc Orange'i laps puhtas eesti keeles oma isa ja ema kohtumise loo meile pajatab. Need mured, millest film räägib, on ka meie oma probleemid, mida siinses kultuurielus pigem eiratud kui arutatud.

Filmi valmimiseks kulunud seitse aastat osutab taas sellele, et kaalukad ja läbimõeldud linatööd võtavad hoopis rohkem aega ja vaeva kui seda saab ette näha suhteliselt lühikese aja peale planeeritud riiklike toetuste süsteemis. Teisalt näitab „Tormiline armulugu“, et digitaalse filmimaailma väljakutsetega saab traditsioonidega ja kiidetud eesti animatsioon suurepäraselt hakkama, allumata sealjuures formaalse ruumilisuse paraadlikule diktaadile, mille otsa komistab enamik 3D-animafilmidest. See tähendab seda, et ehkki 3D alles otsib viise, kuidas ruumilisust dramaturgiliselt rakendada, teeb Eesti Nukufilm siin suurema sammu edasi kui paljud suured filmistuudiod, kes on võtnud eesmärgiks vaatajat ruumilise kirevusega lihtsalt jahmatada või ehmatada.

Muusikaliselt kujunduselt on nukuooper eklektiline – barokist rokini. Helilooja Ülo Krigul näitab, kuidas ka žanripiire eirates saab luua kaasatõmbava helirea, millest saaks soovi korral noppida iseseisvaid, kasvõi edetabelite lugusid.

Ja veel. Omaette kultuuriline kood on peidus punases saatanliku naeratusega konferansjees, kes avastseenis lehitseb Gianni Rodari 1951. aasta raamatut sibulapoiss Cipollino seiklustest. Toona olid Prints Sidrun ja Härra Tomat liitlased sibulapoisi vastu, kes julges nende ülevõimu küsimuse alla seada. Lisa ja Maroci loos on tomatid taandunud ühtseks lihamassiks töösturi pressi all. Siinjuures ei tohiks aga unustada seda, et lugu räägitakse tagantjärgi ja võimusuhted muutuvad taas – rõhututest võivad taas saada rõhujad või veelgi hullem – kaadritagused niiditõmbajad, kes teiste saatustega mängides oma positsiooni kinnitavad.

(Delta, EE, 7, 8.märts)