Rein Maran on üks tuntumaid ja hinnatumaid kodumaiseid filmiloojaid, kelle loodusteemaliste autorifilmide hulk ületab poolesaja piiri. Marani filmid oleks justkui loomas oma “punast raamatut” neist floora ja fauna liikidest ning ka nähtustest, mis on hääbumis- või väljasuremisohus, kuid mis kõik on osad sellest ühtsest tervikust, mis moodustab Eesti looduse.
Marani uus film “Hiite lummus” on mõnevõrra erandlik, sest keskendub mõne looma-, linnu- või taimeliigi asemel looduslikele pühapaikadele. Eestis on neid registreeritud üle 800ja, Maran on neist välja valinud paarkümmend, näidates nii hävitatud, hüljatud kui ka seni kasutatavaid hiisi ja ohvrikohti. Marani “Hiite lummus” on ühtaegu dokument ja mõtisklus. Dokument, mis jäädvustab looduslike pühapaikade seisu aastal 2013, mil neist vaid mõned on kaitse all, enamus aga juba unustatud ja säilinud vaid vanemate inimeste mälestustes. Ühtaegu on see ka mõtisklus ühest kaduvast traditsioonist, mis seisnes looduse austamises ja loodusega arvestamises. “Hiite lummus” laseb rääkida pildil ja inimestel - mõtlikus tempos vahelduvad panoraamkaadrid hiitest, allikatest, kividest ja hiiepuudest, mis looduse vormitud skulptuuridena on aja kulu ja inimeste meelemuutuste tunnistajaiks; räägivad ka pühapaikade lähedal elavad kohalikud, eelkõige vanema põlve esindajad, kellel näidatavaga isiklik side. Väljaspoolt saab sõna vaid arheoloog, filosoofiadoktor Heiki Valk, kes räägib pühapaikade olulisusest eestlaste elus. Õigupoolest, nagu filmi autor isegi tunnistas, on tegemist ühe poolega DVD-l ilmuvast kahest filmist. Artises vaadata olev on vaid illustratiivne pool, teine osa DVD-st seisnebki seletustes ja mõtetes, mida jagavad pühapaikadega tegelevad uurijad ning teadlased. Ilmselt peab üks film juhtima teise juurde ja vastupidi - sõna toetama pilti ja pilt sõna. Praegu vaadata olev, pildiline osa töötab ka seletusteta - Marani film toob vaatajani nende kunagiste kultuskohtade ilu ja võlu oma puutumatus metsikuses. Nende paikade esiletoomine antud kontekstis lisab neile omamoodi maagiat - võib olla ei teagi paljud, et metsaalused kivirahnud on jäänus kunagisest hiiemäest, või et teeäärsel kivil olevad mündid ei tähendagi kellegi katkist taskut, vaid annetusi. Maran näitab pühapaiku teatud gradatsiooniga - hüljatutest ja metsikutest paikadest liigub film nende poole, mida praegugi kasutatakse, olgu või justkui moe pärast vanemate kombel pühas allikas näpuga silmi pestes.
Kas selle pärast, et film on kavandatud osana kahest filmist või austusest kultuspaikade ees jääb Maran “Hiite lummuses” tagasihoidlikumaks vaatlejaks kui ta on olnud oma varasemates töödes. Suhestumine filmitavaga on pisut komplitseeritum, iga pühapaik loob oma keskkonna ja kõik ei pruugi filmiga piiratud aja jooksul avaneda. Veidi häirib ka digitaalse lainurkkaamera moonutus panoraamvõtete servades, kuid see on tõtt öelda pisiasi. Lõpuks pole sellest ka midagi, et Pärt Uusbergi originaalmuusika meenutab ehk liigagi Sigur Rosi ühte tuntud lugu. Väga hästi sobib seevastu regilaulu kasutamine pilti ilmestava heliribana.
„Hiite lummus“ lõpeb seal, kus ta algab – ühes looduslikus pühapaigas, mida pealtnäha ei erista tavapärasest metsast miski. Vaataja on seal, kust ta teele asus, ainult et targema ja teadlikumana neist väärtustest ja saladustest, mida Eestimaa loodus peidab.
“Hiite lummuse” välja toomine pärandiaastal pole juhuslik. Autor ütles filmi esitlusel, et näeb oma unistuses aega, mil kultuuriministeerium jõuab üksmeelele keskkonnaministeeriumiga ja kaardistab ning võtab kaitse alla kunagised pühapaigad, et neid ei hävitaks kinnisvaraarendajad, metsavargad või muu omakasu peal olev ettevõtlus. Maran soovib, et kunagised pühapaigad jääks oma puutumatusse ringi, kus neil lastaks olla ja areneda nii nagu loodus juhatab, inimkäest mõjutamata. “Hiite lummus” on staažika filmimeistri panus sellesse, et maa ja rahva mentaalsus tundmatuseni ei muutuks.
No comments:
Post a Comment