Kadri Kõusaar on eesti filmis mõneti erandlik persoon - kirjanik, kolumnist, saatejuht ja iseõppinud filmitegija, keda seltskonnaajakirjandus ta hea välimuse ja teravate väljaütlemiste pärast armastab. “Kohtumõistja” on Kadri teine mängufilm pärast skandaalset “Magnust”, mis filmi puutuvate asjaosaliste poolt algatati. “Kohtumõistja” on valminud aga siinsetest oludest ja inimestest kaugel - „vanal heal“ Inglismaal, inglise näitlejate ja rahvusvahelise meeskonnaga. Film täidab aga sealjuures kõik tingimused selleks, et saada eestipoolne rahastus ja kuuluda siinsete linatööde hulka.
Kõusaart võib mõnes mõttes võrrelda Taani kino „enfant terrible'i“ Lars von Trieriga - ta käsitleb tundlikke teemasid ja teeb seda provokatiivsel moel.
“Kohtumõistja” räägib iseäraliku saatusega noorest teadlasest Johnist (Lee Ingleby), kes saab iseäraliku töö - olla doonorisaks veel sündimata lapsele, 15 aastat hiljem jätab Johni maha ta armastatu ja katkestab raseduse, kuna leiab, et vaene teadlane isaks ei kõlba. John jätab omakorda töö ning hakkab läbi viima isiklikku ja äärmuslikku maailmaparandusplaani, mille ideoloogia pärineb pigem läinud sajandi 30ndatest aastatest, kuid millest lähtub enamus tänapäeva äärmuslusest. Kadri Kõusaar on tunnistanud, et ebamugavalt ja kohatult langes filmi tegemine kokku kahe aasta taguse Norra massimõrvaga, kuid see näitabki teema aktuaalsust ja vajadust sellest rääkida. “Kohtumõistja” osutab sellele, et ühiskonnale ohtlikud pole mitte väljakutsuva välimusega tanksaabastes nullpead, vaid pigem klanitud ja pealtnäha laitmatu väljanägemisega ennastarmastavad huumorivaesed tüübid, kellele empaatia on vaid valuutaks.
Filmi (anti)kangelane John lähtub kinnisideest viia ühiskonnas läbi puhastus - vabastada see nõrkadest, väetitest, väärarengutest, kõigest sellest, mis ühiskonnale ei too tulu ega kasu. Seega viib John läbi omamoodi kärpekava, koondades sootsiumi „kurnavaid“ kuluallikaid. „Kohtumõistjas“ näeme hulga tapmisi – elu kaotavad täisjõus mehed, raugad, veel sündimata laps ja oma esimesi samme teevad kutsikad. Siinjuures tuleb märkida, et Kõusaare vägivald pole üksikasjaliselt kujutav, vaid vihjeline. Vastavalt filmikunsti parimatele traditsioonidele Kõusaar osutab vägivallale, ja see pole mitte vähem mõjuv, kui vägivalla otsene eksponeerimine, vere ja keha deformeerimise vaatajale näkku paiskamine. Kohtumõistja John kasutab vägivalda vägivaldse maailma vastu – sihile võtab ta väetite kõrval ka pedofiilid ja äärmuslased, tahtes näidata, et maailma karistusseadustik ja järelevalve ei toimi. Oma unistustes on ta kohtumõistja, kellel voli otsustada ühiskonda sobivate liikmete üle, välja saates või elimineerides need, kes tema kehtestatud kriteeriumidele ei vasta. Johni arvates peaksid need kriteeriumid olema selged ka ta teismelisele tütrele Ronjale (Lina Leandersson), kellest ta teeb kuritöökaaslase, ometigi ei leia ta mõistmist isegi enda kauaaegse töökaaslase, teise „hullu teadlase“ poolt, kes maailma eest metsade vaikusse pagenud. Siin pöörab Kõusaar peegli vaataja poole – kas vaataja mõistab neid ajendeid? Mida tähendab siinjuures mõistmine ja kes on siis kohtumõistja? Kas kohtumõistjaks on John oma jõletu agendaga, need, kes on ta tegudest shokeeritud, kes neid taunivad, ja millise positsiooni võtab sealjuures vaataja? Võib ju mõelda, et kui me mõistame, mida John tahab saavutada, kas me oleme siis temaga sama meelt, kas see teeb meid ta mõtte-, (kuritöö)kaaslasteks? Kadri Kõusaare film lõpeb konkreetse moraaliga, mis paneb Johni samasse raamistikku nagu ta seda püüab kehtestada. Siin osutabki Kõusaar mõlema poole vastutusele äärmuslikkuse küsimuses ning see on „Kohtumõistja“ juures kõige õõvastavam. Johni suguseid poleks ühiskondliku hukkamõistuta ja hukkamõistu poleks nendeta. Vägivald toimib iseend taastootva mehhanismina, kusjuures see, mille poole püüeldakse, on iseenda tühistamine, surm. „Kohtumõistja“ tapmised tasalülitavad ja võrdustavad oma objektid – Johnile alatasa viirastuv surnud sündimata laps võrdub tema kunagise sõbraga, kelle surnukeha leiab toimunust shokeeritud Ronja, kotitäis tarbetuid kutsikaid on samal kaalukausil bussitäie vanainimestega. Asi pole aga mitte ainult selles, et surmas on kõik võrdsed, enamgi veel - surm on siin võrdsuse ja ideaalse ühiskonna võrdpilt – objekt, mida John püüab, mida püüdis ka Anders Behring Breivik ja mida püüavad ka need, kes soovivad sellised kurjategijad nagu eelpoolnimetatud, elimineerida. Kõusaar osutab ka sellele, et lubades aborte, annab ühiskond vaikides loa juba toimivale valikule, kes jääb elama. Hukates mõrtsukaid, järgib ühiskond sedasama puhastumise ideoloogiat, millele ka nemad tuginevad.
See on „Kohtumõistja“ ideoloogiline ja oma koleduses vastuoksuslik külg. Vormiliselt on film põnevik, kuid üleüldse mitte selline, nagu seda toodavad suuremad filmitööstused võttes eeskujuks Hollywoodi kassafilmide reeglid. Kõusaare filmi tempo on aeglasem, mõtlikum, selles on jäetud ruumi atmosfäärile. Soome operaatori Jean-Noel Mustoneni kaameratöö pöörab ruumiliste lahenduste juures tähelepanu ka lihtsalt loodusele. Eesti vaataja leiab filmist tuttavaid paiku ja tuttavaid näitlejaid. Mõnedele sisulistele liialdustele vaatamata on Kõusaare uus film taas üks neist linatöödest, mis võiks tekitada debatti. Olgu siis filmikunsti rahvuslikkuse, autorifilmi või filmis käsitletud problemaatika teemadel. Kes see ikka tahab, et tema üle kohut mõistetaks?
(Delta, 15.03)
No comments:
Post a Comment