MANDARIINID (TANGERINES. ZAZA URUSAHDZE, 2013)

Eesti ja Gruusia kineastid pole just palju koostööd teinud, ehkki sõprussidemed riikide ja inimeste vahel on tugevad. Allfilmi ja Gruusia kinotootja Cinema 24 “Mandariinid” on näide sellest, kuivõrd tulemusrikkaks see koostöö võib osutuda. Eesti kinodesse jõuab Zaza Urushadze linatöö alles tuleval nädalal, maailma esilinastus toimus Varssavi filmifestivalil, kus “Mandariinid” oli võistluskavas ning võitis parima režissööritöö ja publikuauhinna. Julgen arvata, et mitte vähem menukaks ei osutu film ka siin, sest kummalisel kombel teeb Gruusia filmilooja ära selle, mida oleks võinud teha meil riikliku tellimusena valminud Hardi Volmeri “Liikuvad pildid” - ta räägib lihtsalt ja mõjuvalt ühe väikese rahva tragöödiast, kelle maa on vallutuste ja vaidluste tandriks. Rahulikku elu ihkava tavaelaniku kaudu näitab ta sõdade ja rahvustevahelise vaenu mõttetust. Ja ehk enamgi veel - Urushadze viitab ka sellele, kuivõrd absurdne on taga ajada ajaloolist õigust. Kõik, mis lõpuks määrab, on inimese enda pere ja see, et see pere saaks elada rahulikul maal.

“Mandariinide” sisu on lihtne – 1992se aasta Abhaasias eesti külas elav mandariinikasvataja Ivo võtab enda juurde parajasti puhkenud relvakonfliktis viga saanud grusiini ja tšetšeeni. Koos naabrimees Margusega (Elmo Nüganen) ravivad nad mehed terveks, suutes kustutada ka nendevahelise vimma. Kui sõda aga uuesti mägikülla jõuab, pannakse rahunenud meeste valikud proovile.

Näiliselt lihtsa sisuga filmi teevad nauditavaks head dialoogid, põnev süžee ja väga head näitlejatööd. Pinget kujundavad selles peamiselt dialoogipõhises filmis mitmed vastandused – vana mehe juures tasapisi tervenevad vaenupoolte esindajad; sõda ja mandariinide kasvatamine; noorusele omane ennasthävitav uhkus ja elukogemus ning tasakaalukus. Lembit Ulfsak teeb Ivona rolli, mis vääriks aasta parima meespeaosa auhinda. Temas on rahu ja väärikust, eestlasele omast visadust ja jonni. Nagu on tõdenud Tiit Tuumalu, mängib Ulfsak eestlase sedavõrd suureks, et häbi hakkab. Grigori Nakašidze Ahmed on karismaatiline tshetsheenist palgasõdur, kellest õhkub testosterooni. Raha pärast peetav sõda muutub talle kättemaksumissiooniks oma langenud sõbra eest. Film otsibki tasakaalupunkti mitte niivõrd tshetsheenist palgasõduri ja grusiini vaid pigem sõja ja rahu, sõjamehe ja ta ravija vahel. Lembit Ulfsaki Ivo on talle vastandiks, vana mehe pere on sõja eest Eestisse põgenenud ja ta kohtleb haavata saanud sõjameest kui oma poega.

Urushadze lahendab tundliku rahvusküsimuse delikaatselt – Ahmed pole mitte abhaas, kelle maade üle lahinguid peetakse, ta on tshetsheen, vene võimude poolt palgatud võitleja, samuti ühe võõrvõimu manipulatsiooni ohver, kellele ta ka lõpuks kätte maksab.

Eesti küla Abhaasias on grusiinidele sobivalt neutraalne pinnas valusa lähiajaloo käsitlemiseks – küla, milles sadakond aastat on elanud eestlased, näitab rahuliku kooseksisteerimise võimalust ja justkui tühistaks kraaklemise abhaaside ja grusiinide vahel selle üle, kellele see maa kuulub. Neutraalne pinnas on see ka meile, Eesti ajaloo kontekstis muutub kauge rahvuskaaslaste küla võrdpildiks me endi maast, mida võõrvõimud on korduvalt vallutanud. Lembit Ulfsaki Ivo on eesti talupoja ideaal, kes soovib eelkõige rahu ja ei kohku tagasi osutamast inimlikku abi ka vallutajatele.

Oluline polegi enam see, kellel on ajalooline õigus mingitele aladele. Oluline on hoopis oskus koos elades seista vastu vaenulikele manipulatsioonidele väljastpoolt. Õigus on mitte puhastatud maa, vaid see, kui sa saad rahulikult sõita mööda seda kaunist maad oma sõiduautos, kuulates muusikat, mille on teinud hoopis üks teine, sinuga juhtumisi sama maad jagav rahvus. 

(Delta, 25.10)