Leeni Linna jätab kõrvale ajaloolise ja poliitilise tausta ning läheneb sõjale sellesse kaasatute tasandil. Linna on võtnud endale ülesandeks välja selgitada, miks soovis miini otsas jala kaotanud sõdur Andrei Vesterinen Afganistani ikka veel tagasi minna. Ühtlasi tulevad välja ka põhjused, miks noored mehed neile välismissioonidele üldse oma eluga riskima lähevad. Viide ühele neist põhjustest antakse juba filmi alguses, kui kiivrile paigutatud kaamera näitab videomängude võtmes pilti otse lahinguväljalt: lae ja tulista ning liigu edasi. Adrenaliini saab vaataja veelgi, episood, kus kaameramehest mõni samm eespool käinud sõdur kuulitabamuse saab, tuletab meelde, et tegu pole siiski turvalise konsooliga ja seesama kuul oleks võinud tabada ka operaatorit, kelleks selles filmis olid Mihkel Soe ja Kullar Viimne. Suhteliselt kahvatu ja üheülbaline Afganistani talv on Soe ja Viimse kaamera kaudu edasi antud küpsetes värvides, see lisab näidatavasse eksootikat ja pehmendab ning isegi romantiseerib karmi teemat. Sealjuures on kaamera tabanud kõnekaid hekti, mis kinnitavad filmi peidetud sõnumit - sõdade mõttetust; nagu näiteks see, kui Eesti rahvuslipp kaotab värvid Afganistani halastamatu päikese taustal. Sõdade tänapäevast kuvandit noorte meeste meeltes illustreerivad näiteks kaadrid, kus helikopterist väljuv sõdur ümiseb Wagnerit, mis on otsene vihje Vietnamis sõda käsitlenud Francis Ford Coppola suurfilmile „Apocalypse Now!“; või märulites eriväelasi mänginud Sylvester Stallone'i ja Chuck Norrise pildid eesti sõdurite laagris. Seega ei varja film Hollywoodi sõjapropaganda mõju noortele meestele, kes otsustavad end siduda sõjaväelase kutsega. Meeste endi sõnul on peamiseks motivaatoriks missioonile minemisel hea palk, kusjuures üks neist tunnistab, et see võrdub Soomes ehitamise eest saadavate summadega, kuid talle meeldib pigem lõhkuda kui ehitada. Vesterineni ja teiste vigastada saanud sõdurite kaudu toob Linna välja ka probleemi, millest otsustajad räägivad vaid areldi – see on missioonisõdurite rehabilitatsioon. Linna porteteeritud sõduriterühmast läheb enamus uuesti missioonile, tunnistades, et ei oska selle ohtliku loteriita edasi elada, samas on selles grupis ka neid, kes suudavad ette võtta midagi muud – nii näiteks alustas jala kaotanud Vesterinen juuraõpinguid, kuid sedagi pigem seetõttu, et invaliidistumine ei lase tal enam täisväärtuslikult missioonist osa võtta. Ametlik tasu eluga riskimise eest on raha kõrval mõni aumärk, mida saab rinnarevääril kanda ja käepigistus presidendilt.
Eesti on Afganistanis lääneriikide koalitsioonis võidelnud kümme aastat ja kaotanud üheksa meest, vigastatuid on 30e ringis. Eelmises Afganistani sõjas jättis oma elu 40 Eesti noormeest.
Afganistani sõja teemat on eesti filmis väga vähe käsitletud, kui telelood kõrvale jätta: peale Linna on seda teinud dokumentaalfilmis Mart Taevere „Igavesti noored“ (1988) ja mängufilmis Sulev Keedus „Kirjad Inglile“ (2011), mis keskenduski nõukogude ajal Afganistanis võidelnud sõduri sõjajärgsele traumale. Linna „Veregrupp“ on uus lehekülg juba seetõttu, et toob eesti filmi missioonisõdurite teema. Linna film võimaldab vastakat lugemist: missioonil käinud tunnevad ära tuttava olustiku, nende kodused suhestuvad filmis näidatud muredega, vaataja viiakse lähemale sellele, miks noored mehed välismaale sõdima lähevad, küll aga kerkib esile ja jääb vastamata suurem küsimus – miks ja kui kaua seda sõda peetakse.
(Delta, 4.okt)
No comments:
Post a Comment