FREE RANGE/ BALLAAD MAAILMA HEAKSKIITMISEST (VEIKO ÕUNPUU, 2013)

Veiko Õunpuu uus mängufilm „Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest“ on visuaalpoeetiline mõtisklus kunstnikust ja inimesest ühiskonnas. Filmi sisu aitab mõista juba pealkiri: terminiga „Free Range“ märgitakse vabalt peetud kodulinde, seda toetav alapealkiri „Ballaad maailma heakskiitmisest“ on laenatud Bertold Brechtilt, kelle samanimeline ballaad kritiseerib sisult natsistlikku väikekodanlust.

Eesti autorikino ühe omanäolisema esindaja Veiko Õunpuu uus film räägib algajast kirjanikust Fredist, kes seisab valiku ees, kuidas jääda truuks oma kutsumusele ja ka last ootavale sõbrannale; ta peab endale selgeks tegema, kuidas olla hea isa ja perekonnapea ning säilitada sealjuures kunstniku sõltumatus. Õunpuu ei anna vastuseid ega moraalitse, küll aga lõpeb film hoopis helgemal noodil kui „Tühirand“ (2006), „Sügisball“ (2007) või „Püha Tõnu kiusamine“ (2010). Õunpuu annab mõista, et ka sellisest, pea väljapääsmatust olukorrast, kus puudub kindel sissetulek ning "asi on hapu ja tulevik hämar", nagu ütleb tüdruku isa, heal järjel ajakirja peatoimetaja (Roman Baskin), on võimalik välja pääseda kunstnikumina ja ambitsioone ohverdamata. Fred on tegelane, kes ei saa ega taha teisiti elada, sest see kripeldus, mis leiab väljapääsu vaid loomingus, ei luba tal teha tööd, kus peab kuuletuma kellegi suvale. Ta ei pelga minna vastuollu ümbritsevaga, samas on talle väga oluline, mida tema loomingust arvatakse. Jüri-Franciscus Lotman sõnastas sama probleemi „Free Range'i“ kaasstsenaristi Robert Kurvitza esikromaani tutvustades nii: “Autentne loovus on hullumeelne risk: autor paneb mängu kõik, mis talle isiklikult üldse elus oluline, mõtlemata sellele, kas ja kuidas seda hiljem sotsiaalselt valideeritakse.“ 

Fredi (Lauri Lagle) tegelaskuju kaudu uurib Õunpuu, kas ühiskond on valmis vastu võtma ja toetama loovisikuid, kes suudavad end teostada vaid oma loomingu kaudu või koosnebki maailm vaid vaikivatest töösipelgatest, kes sümboolse tasu eest alandlikult isandaid nuumavad. Film küsib vaatajalt, kas ja kuidas saab sellega leppida.

„Free Range“ on mõtliku tempoga, eelkõige visuaalile toetuv seisundifilm, mis teeb omamoodi kummarduse ka filmile kui meediumile – see on filmitud 16 mm filmilindile ja filmi füüsilised katkestused episoodide vahel toimivad digiajastu publikule meeldetuletusena filmikunsti võlust.

Veiko Õunpuu režissööri ja stsenaristina ning Mart Taniel operaatorina arendavad edasi nende eelmistest filmidest tuttavaks saanud visuaalset esteetikat. Seda iseloomustavad eelkõige lihtsus ja läbimõeldud kompositsioon – Õunpuu/Tanieli lähenemine pildile on lähemal maalikunstile kui fotole. Liikuvat pilti toetab muusika ja seda on „Free Range'is“ rohkem kui Õunpuu varasemates filmides. Muusikal pole siinjuures mitte ainult ilustav, atmosfääri loov roll, „Free Range'is“ toetab ta ka karaktereid - nii näiteks on peategelase Fredi raskemaid valikuid illustreeriv Arvo Pärdi muusika selges kontrastis kergemate ballaadidega (Cat Stevens, Allessi Brothers), mis kujundavad päikeselisemaid meeleolusid. Kui „Sügisball“ ja „Tühirand“ olid Mati Undi samanimelistele teostele kohaselt sügisesed ning “Püha Tõnu kiusamine“ oma morbiidse lõpuga isegi talvine, siis „Free Range“ on õhustikult suvine ja helgem. Ehkki film väljendab peategelase ees seisva valiku kaudu ühte seisundit, annab sellele dünaamikat ja pinget tuleviku etteaimamatus – vaataja ja ka peategelane ei tea, kas lahendada olukord äärmuslikult ja vägivaldselt või sellega leppida.

See on esimene kord, kui Õunpuu loobub oma tavapärasest näitlejakaardist ja kasutab ka kaasstsenaristi. Lauri Lagle Fredi osas mängib peategelase kõhkleva, ebakindla loomuse tõsiseltvõetavaks ja eluliseks, Peeter Volkonski Fredi boheemliku isana osutab perekonna olulisusele isiksuse kujunemisel. Vastandina toob Õunpuu Fredi pruudi Susanna (Jaanika Arum) ning ta despoodist isa (Roman Baskin) ja depresseerunud ema (Rita Raave) – perekonna, kellele raha pole probleem ning kelle koht ühiskonnas pole küsimuse all. Samas tunnevad nad end oma antiikmööbli ja lauaserviiside keskel hoopis suletumalt kui agulis vanas puumajas raamatute keskel oma elupäevi veeretav Fredi isa. Oma loo potentsiaali on režissöör pannud igasse filmi tegelasse, see on ka neis, kes astuvad üles vaid episoodilistes rollides, ülihea leid oli näiteks Anne Türnpu tõstukipargi töölisena või Laura Peterson Fredi endise armastusena.

„Free Range“ on olnud sündmus juba enne esilinastust, sest kui „Sügisball“ sai üheks populaarsemaks filmiks, siis samavõrd kiruti „Püha Tõnu kiusamist“. „Free Range“ paigutub nende kahe vahele ja ilmselt leiab peaaegu võrdselt positiivset ja negatiivset vastukaja, sest Fredi tegelaskuju on heaks lakmuspaberiks sallivusele üksikisiku tasandil ja ühiskonna valmidusele lubada loomingus reservatsioonideta autorikeskset lähenemist. Kindel on see, et film kõnetab kaudselt isegi neid, kes seda vaatama mingil põhjusel ei lähe. Ainult et, mis põhjus see olla võiks? 

(Delta, 20.09)