SUUR-SÕJAMÄE (ALJONA SURŽIKOVA. 2013)

Keskealine mees karjatab kitse, pea kohal õhku tõusev reisilennuk – see on üks tugevamaid looduskeskse eluviisi ja tehnilise progressi vastasseisu väljendavaid kujundeid uues eesti dokumentaalfilmis. Kaader pärineb filmist “Suur -Sõjamäe”, režissööriks seni “Eesti lugudega” endale nime teinud Aljona Suržikova.

Tallinna Lennujaama laiendamise eesmärgil või ettekäändel maha lõhutud aedlinnakust ja selle pidajatest rääkiv film on emotsionaalne dokument vastuoksusi täis tänapäevast. Aastal 2011 sai Jaan Tootsen aasta parima filmi preemia tõsielufilmi eest “Uus Maailm”, mis rääkis ühe Tallinna asumi elanike koondumisest ja sellele uue elu andmisest. Samal aastal said Suur-Sõjamäe aedlinnaku elanikud hoiatava teate nende seniste aiamaade ja osmikute kokkulükkamisest. Mõne nädalaga hävitati see, mida inimesed aastakümneid hooldanud ja harinud. Aiamaade harijad, peamiselt Lasnamäel elavad endised sõjatehase Dvigatel töölised, jäeti igasuguse kompensatsiooni ja tähelepanuta. Ajakirjanduses peegeldus see vaid paari sedastava uudiseartikliga.

Aljona Suržikova “Suur-Sõjamäe” on poliitika kriitika ja selles mõttes ka "poliitiline" film. Poliitikuid kohtame filmis vaid majandusministri isikus, kes valitsuse pressikonverentsil pilpaküla kaotamist õigustab. Film näitab selgelt, kuidas poliitikuid ei huvita inimene, neid huvitab vaid valija, ja pilpaküla elanikud neile huvi ei pakkunud, sest peamiselt on tegu vanemaealiste vene keelt kõnelevate inimestega, kel raske kodakondsuseksami ja kesise keeleoskuse tõttu puudub Eesti pass. See on rahvakild, kes meelsasti riputab oma koduõuele üles eesti lipu ja soovib Eestimaal elada, kuid kes rangete kodakondsusreeglite tõttu on sunnitud jääma tõrjutud staatusesse, laulma silmad pisarais nõukogude aegseid laule kaugetest steppidest. Suržikova ei tõtta andma hinnangut sellele üpris ebainimlikule, nõukogude-aegsele inimvaenulikule bürokraatiale viitavale olukorrale. Klassikaliselt neutraalse dokumentalistina Suržikova sedastab tõika, näitab toimuvat seestpoolt, annab sõna neile, kes seda muidu ei saaks. Nii talitab ka moodne dokumentalist ja humanist. Suržikova ei piirdu vaid aedade hävingu ja nende omanike meeleheite kajastamisega, ta laiendab aia teemat inimesi ja saatusi ühendavaks sümboliks. Arhiivikaadrite abil saab vaataja lühieksursi Dvigateli tekkelukku, mis ulatub tsaariaega; perealbumitest võetud pildid rekonstrueerivad hetkelised elulood aedlinnaku elanikest.

Suur-Sõjamäe pilpaküla saab ühe sealse aedniku Borissi (tollesama kitsega mehe) suu läbi looduslähedase eluviisi sümboliks. Sedasama eluviisi, millest räägib filmis kodakondsuseta maailmakodanik, püüab järgida teadlikuim osa ühiskonnast – nagu noored pered ja need, kel pole ükskõik, millist toitu süüa ja milline maailm jääb maha järeltulevatele põlvedele. Seesama moodsaks saanud looduslähedus ajab näiteks linnas mesilasi pidama, aknalaual rohelist kasvatama, otse talumeestelt liha, kartuleid ja mett ostma ning kel võimalik, suveks maale sõitma, et seal talveks moosi sisse teha. See suhtumine oli ajakirjanduses pop teema ka aastal 2011, kui buldooserid pilpaküla kokku lükkasid.

“Suur-Sõjamäe” teene on selles, et ehkki sealne aedlinnak on jõhkralt hävitatud, avardab sellest tehtud film dokumendina ka eestikeelse vaataja maailmapilti. “Suur-Sõjamäe” on isegi kohustuslik vaatamine neile, kes senini kinni nõukogude-aegsetes lähenemismallides ning kohtlevad mõttes näiteks Lasnamäe elanikkonda ühe halli ja vaenuliku massina. 60 aastaga Eesti ühiskonna osaks saanud ja kultuuri sulandunud inimesi ei saa eitada, nagu ei saa eitada ka ajalugu. Aljona Suržikova film näitab, et seda pole suudetud niiöelda jäämäe tipus, otsustajate tasemel seni mõista. Et aga mitte kogu ühiskond pole sedavõrd jäätunud, näitab näiteks fotograaf Timo Tootsi kaasa löömine Suur-Sõjamäe aedlinnaku jäädvustamisel, mis omaette väljapanekuna oli vaadata ka suvi läbi Kumus üleval olnud näitusel “Aedade järelelu”.

(Delta, 13.09)