Ülekaalulised,
elektrooniliste vidinatega mängivad teismelised; napoleoni
kompleksidega võimlemisõpetajad, kes elavad end välja laste peal;
pedofiilidest ülevaatajad lastelaagrites – selline on varjatud
argipäeva groteskne peegeldus, häbi-universum, millesse meid viib
Ulrich Seidli “Paradiisi” triloogia viimane film “Lootus”.
Nagu nimi juba reedab, on selles filmis lootust hoopis rohkem kui
triloogia eelmistes osades. Vaatamata sellele, et Seidl paneb taas
vaataja saalis piinlikkusest nihelema, on seekord tegemist
armastusfilmiga, võib olla isegi et helgeima filmiga Seidli
filmograafias üldse.
Filmi
sisu võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: kuniks Melanie ema
Teresa Keenias puhkab, viib Melanie tädi Maria ülekaalulise tüdruku
dieedilaagrisse. Igavas ja suletud mudeldiktatuuris armub tüdruk
laagri arsti, kes võiks vanuse poolest olla talle isaks, paisates
segi ka selle üksiku vanapoisi maailma.
Melanie
ema Teresa otsib Keenias armastust, soovib üles äratada ununenud
unelmaid ja avastada endas taas tõeline naine; Maria püüab leida
üles usku ja tõrjuda eemale pealetungivat loomalikku seksuaalsust;
Melanie soov on kogeda täiskasvanute maailma tundmatuid ahvatlusi ja
astuda välja sellest maailmamudelist, mida ümbritsev keskkond peale
surub. Kõigis neis püüdlustes, mis triloogia faabulas
paralleelselt jooksevad, saavutab edu vaid Melanie. Ilmselt saabub
Teresa Keeniast tagasi sama targana, kui ta on sinna läinud; Maria
keerleb edasi oma post-religioosses agoonias; Melanie, aga, saab
võimaluse alustada puhtalt lehelt, jättes seljataha esimese tugeva
emotsionaalse vapustuse.
Seidl
võtab oma sõnumite edastamiseks stereotüübid sealt, kuhu me
tavaliselt vaadata ei taha – ta filmide kangelasteks on reeglina
ühiskonna äärealadele tõrjutud indiviidid, keda liigutavad
loomalikud instinktid; sotsiaalselt karmi ja esteetiliselt
ebameeldiva koore all on aga peidus äärmiselt soe suhtumine
inimesse ning tema õnneotsingutesse. Seidli filmides pole ükski
tegelane reeglina väliselt ilus. See ongi ta esteetiline manifest –
mitte ilu pole peamine, elu ongi selline. Sellised me oleme, inimesed
– ülekaalulised, räpased oma mõtetes, silmakirjalikud tegudes,
inimesed, kelle Jumal on surnud, nagu kirjutas rohkem kui poolteist
sajandi tagasi Friedrich Nietzsche.
Igas
Seidli „Paradiisi“ triloogia filmis on oma “paradiis”. Seidl
annab „paradiisi“ mõiste meile kõverpeeglis - filmide tegelased
mitte ei otsi paradiisi, nad juba on selles. Ja tahavad sealt välja,
sest nende „paradiis“ on distsipliini ja enese allasurumise ringi
suletud diktatuur, mis justkui annaks eluks vajaliku, kuid seda vaid
tingimusel, et inimene ohverdab, annab vabatahtlikult ära oma vaba
tahte, õiguse olla ja valida oma tee.
„Lootuse“
Melanie ja ta saatusekaaslaste eest on otsustatud, et nad peavad
loobuma oma õigusest naudingule – järgima ranget päevarežiimi,
sööma lahjat maitsetut toitu, maha surudes ja tappes oma ihasid.
Melanie otsib väljapääsu meeleheitlikust afäärist ja öisest
baarituurist, teda ümbritsev süsteemne sotsiaalne masin toob ta aga
tagasi liinile ja nüüd ongi Melanie otsustada, kas ta järgib oma
ema ja tädi saatust või valib mõne teise raja.
Lõppude
lõpuks võib ju küsida, kellele on näiteks tarvis ülekaalulisusest
vabanemist? Kas inimesele endale või hoopis ühiskonnale, et
ülekaalulised ei koormaks tervishoiusüsteemi ja oleks rohkem
visasid töökäsi, kes toidaks sisenõudlusega SKT-d?
Ulrich
Seidl on üks neid tänapäeva Euroopa filmiloojaid, kes oskavad
esitada sotsiaalselt teravaid ja isiklikult intrigeerivaid küsimusi,
sealjuures aga suudab ta säilitada südamliku suhtumise oma objekti
- armastuse inimese vastu. Ja siin erineb ta väga oluliselt teisest
moodsa euroopa kino shokirežissöörist – Lars Von Trierist.
(Delta, 23.august)
2 comments:
Aga kust sa välja lugesid, et see arst üksik vanapoiss oli? Mulle jäi just mulje, et ta keerutas kahtlaselt, ei tahtnud vastata, kui Melanie küsis, mis ta vabal ajal teeb (vms). Ja andestust, aga minu jaoks oli see hoopis üks klassikaline pedofiili ja issiotsija lugu :)
hea film lubabki end mitut moodi lugeda :)
Post a Comment