FINAL CUT: LADIES AND GENTLEMEN (GYÖRGY PALFI. 2012)

Esmaspäevast algava Tartu armastusfilmide festivali TARTUFF kava võiks kanda ka alapealkirja „Vaata ja rõõmusta“ sest sealt leiab mitmeid selliseid filme, mida ammu oleks näha tahtnud või mida võiks veel vaadata. Nii on kavas näiteks tänavusel Sundance'il häid arvustusi kogunud USA sõltumatu filmitegija David Gordon Greeni linalugu „Prince Avalanche“ (maakeeli „Prints Laviin“ või siis peaks olema „Kuningapoeg Laviin“), Dustin Hoffmanni debüüt „Kvartett“ (Quartet. 2012), Kim Ki-Duki skandaalne „Pieta“, Michel Gondry ulmamuinasjutt „Päevade vaht“ Boris Viani samanimelise futuristliku romaani põhjal, Stephen Chbosky särav ja nakatav „Müürililleks olemise iseärasused“ (The Perks of Being a Wallflower. 2012). Seda loetelu võiks muidugi jätkata ja igast filmist ka rääkida, aga parem on muidugi ise midagi välja valida ja ära vaadata.

http://2013.tartuff.ee/est

Festivali avab Ungari filmilooja György Palfi film „Final Cut: Daamid ja härrad“, algupärase pealkirjaga „Final Cut: Ladies and Gentlemen“. „Final cut“ märgib siin filmikunstiterminit režissööri enda versiooni kohta filmist, mille pikkust on levitamise huvides kärbitud. Palfi kasutab seda terminit vastupidises tähenduses – tema „Final Cut“ pole mitte ta enda film, vaid on kollaaž teiste filmitegijate töödest. Filmi tegemisel on kasutatud lõike rohkem kui 500jast filmist läbi filmikunsti ajaloo. Lõigu pikkuseks on maksimaalselt minut, mõnest filmist on valitud näiteks vaid kaader, kus vilksatab kellegi selg. See kogum on koondatud ühe keskse süžeeliini ümber, mis räägib mehe ja naise kohtumisest, armumisest, abielust, erimeelsustest ja leppimisest. Palfi on püüdnud siia sisse tuua isegi sellised alateemad nagu sõda, unenägu ja mis eriti kurioosne semiootilisest vaatepunktist – filmi filmis. Palfi „Final Cut: Ladies and Gentlemen“ on apoteoos Tsitaadile infouputuse ja pealiskaudsuse ajastul. Tsitaat kaotab siin oma tähenduse sõnumikandjana ja muutub ise sõnumiks, tähistajast saab tähistatav, mille tähistaja on film ise. Palfi „Final Cuti“ võib võtta kaheti: ühelt poolt ta justkui oleks kummardus filmikunstile, kõigile neile ajatutele teostele ja elamustele, mida oleme filmide läbi saanud; teisalt kuulutab Palfi sellesama otsatu tsiteerimisega selle kõik tühiseks – elamuslikud filmilood taanduvad triviaalse süžeega trafaretseteks lõikudeks, mis on ilma jäetud võimalusest oma terviklikkuses särada. Palfi „Final Cuti“ võib selles suhtes võrrelda toatäiega eksootiliste ja haruldaste loomade kehaosadest, millega jahimehed armastavad oma elamuid dekoreerida – sarvede ja kihvadega pead vaatamas klaasistunud silmadega eikuhugi. Filmidest, mille ilu ja võlu ilmneb nende atmosfääris või kordumatus loos, on võetud mõned, võib olla meeldejäävamad või ka kaunimad kaadrid ning ülejäänu rudimendina eemaldatud. Palfi osutabki seeläbi filmikunsti ajanõudlikkusele ja ka kaduvusele ajastul, mil filmid on vaid ühe kliki kaugusel ning nendega tutvumine piirdubki tihti vaid treilerite vaatamisega. Võib arvata, et tema eesmärk pole mitte eelnenut naeruvääristada või sisutühiseks muuta, vaid tuua esile orginaalsete süžeede vajadus ja edasi anda sõnum, et mehe ja naise suhete teema filmikunstis ei aegu, ükskõik milliseid formaate uue ajastu tehnoloogia sellele kunstiliigile ka ei võimaldaks.

Palfi „Final Cut“ räägib niisiis inimestevahelistest suhetest ja filmikunstist, õigemini küll montaažikunstist, sest ligemale poole tuhande täispika filmi läbihekseldamine ja neist sobiva narratiivi kokkupanemine on filmi toimetamise ja montaaži tour de force. Tegelikult ei tee Palfi siin midagi uut – eksperimentaalfilmis on vanade filmilõikude taaskasutamise võtet kasutatud juba ammu – parimaks näiteks võib tuua siinkohal Austria filmieksperimentaatori Peter Tscherkassky, kes loob oma ekraanikunsti unustatud ja tundmatutest filmikaadritest. 

Vastandina Palfile töötab Tscherkassky aga filmilindiga ja rõhutab filmikunsti haavatavat õrnust ning kaduvust näiteks tselluloidlindi põlemisega vaatajate silme all. Filmikaadrikollaaži on kasutanud hiljuti oma installatsioonis ka Kiwa ning näiteks ka Jaak Kilmi „Eesti Film 100“ kuuklippide koostamisel.

Kodustes tingimustes on seda lõbus teha näiteks videomaki abil satelliidikanalitel surfides, rääkimata neist võimalustest, mida pakuvad internet ja digitaalsed tarkvarad. Selles suhtes on Palfi film isegi aegunud, sest samasuguse oopuse võib valmistada igaüks, kes viitsib. Aga küsimus ongi selles, et kes see viitsib ette võtta täispika filmi kokku hekseldamist.

Kui kõrvale jätta vasturääkivused, mida kunstiliste tervikute rappimine tekitab, tuleb tõdeda, et Palfi loob siin omaette filmiuniversumi, mis suudab vaatajat panna kaasa elama ja võib tuua isegi pisara silma, sest kes ei tahaks uskuda ja loota armastuse kõikevõitvasse jõusse. 

(Delta, 02.08)