Jim Jarmuschi retrospektiiv Sõpruses

Ameerika luuletaja Edward Estlin Cummings on öelnud, et sa suudad mõista luuletust ka siis, kui sa ei tea, mida ta tähendab. Sama kehtib ka ameerika filmilooja Jim Jarmuschi filmide kohta - me ei pruugi neid mõista, kuid nad lähevad meile korda ja iga vaataja tunneb, et need teda kuidagi puudutavad, räägivad temaga, seega saavad osaks ta maailmast ja muudavad seda omakorda. See ongi kunsti peamine mõju ja n.ö. kvaliteeditunnnus, see on ka põhjus, miks Kino Sõprus toob nädala jooksul vaataja ette üheksa filmi Jarmuschilt, välja jäävad vaid muusikadokumentaal Neil Youngist “Year of the Horse” (1997), “Mystery Train” (1989), mida näidati äsja ameerika kultusfilmide festivali raames ja Jarmuschi värskeim film, alles tänavu linastunud “Only Lovers Left Alive” (2013), kuid ka selle filmi jõudmine siinse vaataja ette on ilmselt aja küsimus.

Jim Jarmusch pole müstik, nagu võiks öelda näiteks David Lynchi kohta, tema irreaalsus on teistlaadi – Jarmusch töötab filmitööstuse müütide ja žanridega, võttes neist väljenduse vormi, kuid laadides selle uue sisuga, mis vormi seestpoolt ümber kujundama hakkab. Nii on “Dead Man” (1995) antiwestern, “Võimu piirid” (Limits of Control. 2003) anti-märul ja “Murtud lilled” (Broken Flowers. 2005) anti-romkom. Selline inversioon on mehhanism, mis annab Jarmuschi filmidele teatud emotsionaalse väärtuse, lisaks esteetilisele naudingule. Jarmusch on ise möönnud, et tema jaoks on film samasugune rännak, nagu vaatajalegi - filmide tegemisel ei kasuta ta storyboardi, kindlat stsenaariumi, võtteplaani. Jarmuschi jaoks on väärtuslik see, mis sünnib kohe ja koha peal, ta välistab duublid, ning püüab stseeni saada kaadrisse ühe võttega. Lisavõtte teeb anult siis, kui on vaja näidata kellegi reaktsiooni. Vormiliseks põhireegliks on lihtsus, ta ei kasuta keerukaid kaamerasõite, montaažitrikke ja ammugi mitte digitehnika ammendamatuid võimalusi. Jarmusch annab oma filmide tegelastele ruumi olla ja vaatajale ruumi ning aega seda vastu võtta. Kõik ta tegelased on sealjuures äärmiselt tugevad karakterid, Jarmuschi filme võibki nimetada omamoodi karakteriuuringuteks, siin on ehk silmapaistvaim näide mitme aasta peale valminud filmessee “Kohv ja sigaretid” (Coffee and Cigarettes. 2003), see koosnebki stseenidest kohvikulaua taga, kuhu istuvad talle sümpaatsed näitlejad, muusikud ja muidu tublid loovinimesed, et rääkida elust ja selle mõnust. See on ka omamoodi läbilõige Jarmuschi filmide näitlejakaardist, sest suur osa seal nähtavatest tegelastest on osalenud või osaleb ka ta teistes filmides.

Jarmusch armastab filmi kui meediumi ja filmi kui kunstivormi. Ta pole teadlikult järginud suure filmitööstuse ehk siis Hollywoodi arenguid ei käsu- ega ka rahastuse poole pealt ja oma kiindumuses filmi on ta samuti vastuvoolu sammuja, sest digiajastul on filmilindile filmimine luksus. Au siis Sõpruse kinole, kes näitab Jarmuschi filme just 35 mm filmilindilt! Valgusega filmitud materjal antakse edasi taas valguse kaudu - see teeb linastusest teatud maagilise rituaali, mis kordub vaid sel viisil ja millel on oma eluaeg. Ühtaegu on see rituaal unenäoline - vaatame pimeduses filmi, tõelisust, mis tuleb justkui ilmutusena. Jarmusch pole realist ega dokumentalist, ehkki on teinud ka ühe dokfilmi, pigem on ta unelmate piiril liikuvate lugude rääkija. Nende lugude või rännakute koostisosad võib ta võtta teistest filmidest, raamatutest, luuletustest, muusikast, loodusest. Oluline pole see, kust sa võtad, oluline on see, kuhu sa selle viid, ütles Jean-Luc Godard, üks Jarmuschi lemmikuid. Jarmuschi süntees on intuitiivne, jäädes hämaraks, nagu ta on tunnistanud, ka talle endale. Ta võib olla väga abstraktne nagu seda on “Võimu piirid”, kus näeme üht kindlat ülesannet täitvat meest, kuid ülesande tähenduse peame ise välja mõtlema; samas võib ta olla ka üpris konkreetne nagu filmides “Murtud lilled” või “Kummituskoer: Samurai tee” (Ghost Dog. 1999) - neist esimeses otsib vananev mees oma maailma mööda laiali pillatud lapsi ja igatseb taga perekonda, teine käsitleb inimeses sisemist aukoodeksit laiema süsteemi taustal, antud juhul on see samuraikultuur ja kurjategijate maailm. Jarmuschi filmid on filmid otsingust, ta kangelased on pidevas liikumises, seisak on talle tupik, surm. “Dead Man” on “dead” juba enne kui film algab – pealkirjas. 

Johnny Deppi kehastatud anti-kauboi liigub enese teadmata hukatusse, ümbritsetuna fataalse lõpu hämarduvast atmosfäärist; Isaach De Bankolé “Võimu piirides” liigubki surmas, sest ta ülesandeks võibki lugeda surma ületamist ja vaataja sisemine lugu algabki seega pärast missiooni täitmist, ehk siis pärast tipptasemel varjatud tegelase tapmist. 

Seisakust välja püüdlevad tegelased ka Jarmuschi teistes filmides nagu “Seaduse kütkeis” (Down By Law. 1986), “Mystery Train” (1989) või “Stranger Than Paradise” (1984) ja “Lõputu puhkus” (Permanent Vacation .1980), mis on ilmselt üks kõige harvemini näidatavamaid Jarmuschi filme.

Omaette ilu on Jarmuschi filmide helis ja muusikas, mida ta loeb üheks oma peamiseks inspiratsiooniallikaks. See väärib omaette peatükki. 

(Delta, 9.august)