PARADIIS:USK (PARADIES:GLAUBE. ULRICH SEIDL,2012)

Ulrich Seidli triloogia teine film "Paradiis: usk" jälgib 50ndates naise, röntgenoloogi ametit pidava Anna Maria eluetappe. Naine on võtnud nõuks pühendada oma elu Austria tagasi pööramisele katoliiklusse. Oma puhkuse veedab ta ukse tagant ukse taha käies ja jumalaema halastust kuulutades. Kui aga saabub koju ta abikaasa, õnnetuse läbi ratastooli sattunud moslemiusku mees, saavad talle osaks hoopis karmimad katsumused kui seda on uskmatute valgustamine. Ligimesearmastuse religioon muutub naisele eskapismi ja sublimatsiooni vormiks, mille hoidmise nimel ei kõhkle ta tagasi ka vägivallast hoopis vabama ellusuhtumisega invaliidistunud abikaasa kallal. Režissööri kinnitusel on filmi aluseks tõestisündinud lugu, millest on valminud ka dokumentaalfilm „Jesus, du Weisst“ (2003). Seidli filmikeel on dokumentalistikale väga lähedane – kaamera jäädvustab rahulikult ja sekkumata tegelastega toimuvat, olgu see siis argirutiin või sellest esile tõusvad konfliktid. Seidl laseb inimesel saada iseenda karikatuuriks, samas ei aja see groteskne pilt oma naeruväärsuses naerma, pigem hakkab kahju ja häbi väikese inimese isekuse ning silmakirjalikkuse pärast. "Paradiis:usk" on ka film armastuse puudumisest ja meeleheitlikust soovist seda leida kõrgemal tasandil. Filmi peategelase katsed jõuda armastuseni usu kaudu takerduvad ta saamatusse suruda maha selle emotsiooni füüsiline külg, nii suunabki ta oma puudused teistele, nähes kolli seal, kus seda pole.

Ulrich Seidli "Paradiis: usk" paneb vaataja oma aeglase tempo ja häbenematu naturalismiga muidugi proovile, kindlasti pole see meelelahutus, küll aga annab film mõtlemisainet ja teeb niiöelda elutargemaks. See on taas üks põhjus, miks just PÖFFil filme vaatamas käia, sest sedavõrd provokatiivseid linalugusid levitajad reeglina väldivad. 

(PÖFFI minutid Klassikaraadios, november, 2012)