PARADIIS: LOOTUS (PARADIES: HOFFNUNG. ULRICH SEIDL, 2012)

Ülekaalulised, elektrooniliste vidinatega mängivad teismelised; napoleoni kompleksidega võimlemisõpetajad, kes elavad end välja laste peal; pedofiilidest ülevaatajad lastelaagrites – selline on varjatud argipäeva groteskne peegeldus, häbi-universum, millesse meid viib Ulrich Seidli “Paradiisi” triloogia viimane film “Lootus”. Nagu nimi juba reedab, on selles filmis lootust hoopis rohkem kui triloogia eelmistes osades. Vaatamata sellele, et Seidl paneb taas vaataja saalis piinlikkusest nihelema, on seekord tegemist armastusfilmiga, võib olla isegi et helgeima filmiga Seidli filmograafias üldse.

Filmi sisu võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: kuniks Melanie ema Teresa Keenias puhkab, viib Melanie tädi Maria ülekaalulise tüdruku dieedilaagrisse. Igavas ja suletud mudeldiktatuuris armub tüdruk laagri arsti, kes võiks vanuse poolest olla talle isaks, paisates segi ka selle üksiku vanapoisi maailma.

Melanie ema Teresa otsib Keenias armastust, soovib üles äratada ununenud unelmaid ja avastada endas taas tõeline naine; Maria püüab leida üles usku ja tõrjuda eemale pealetungivat loomalikku seksuaalsust; Melanie soov on kogeda täiskasvanute maailma tundmatuid ahvatlusi ja astuda välja sellest maailmamudelist, mida ümbritsev keskkond peale surub. Kõigis neis püüdlustes, mis triloogia faabulas paralleelselt jooksevad, saavutab edu vaid Melanie. Ilmselt saabub Teresa Keeniast tagasi sama targana, kui ta on sinna läinud; Maria keerleb edasi oma post-religioosses agoonias; Melanie, aga, saab võimaluse alustada puhtalt lehelt, jättes seljataha esimese tugeva emotsionaalse vapustuse.

Seidl võtab oma sõnumite edastamiseks stereotüübid sealt, kuhu me tavaliselt vaadata ei taha – ta filmide kangelasteks on reeglina ühiskonna äärealadele tõrjutud indiviidid, keda liigutavad loomalikud instinktid; sotsiaalselt karmi ja esteetiliselt ebameeldiva koore all on aga peidus äärmiselt soe suhtumine inimesse ning tema õnneotsingutesse. Seidli filmides pole ükski tegelane reeglina väliselt ilus. See ongi ta esteetiline manifest – mitte ilu pole peamine, elu ongi selline. Sellised me oleme, inimesed – ülekaalulised, räpased oma mõtetes, silmakirjalikud tegudes, inimesed, kelle Jumal on surnud, nagu kirjutas rohkem kui poolteist sajandi tagasi Friedrich Nietzsche.

Igas Seidli „Paradiisi“ triloogia filmis on oma “paradiis”. Seidl annab „paradiisi“ mõiste meile kõverpeeglis - filmide tegelased mitte ei otsi paradiisi, nad juba on selles. Ja tahavad sealt välja, sest nende „paradiis“ on distsipliini ja enese allasurumise ringi suletud diktatuur, mis justkui annaks eluks vajaliku, kuid seda vaid tingimusel, et inimene ohverdab, annab vabatahtlikult ära oma vaba tahte, õiguse olla ja valida oma tee.

„Lootuse“ Melanie ja ta saatusekaaslaste eest on otsustatud, et nad peavad loobuma oma õigusest naudingule – järgima ranget päevarežiimi, sööma lahjat maitsetut toitu, maha surudes ja tappes oma ihasid. Melanie otsib väljapääsu meeleheitlikust afäärist ja öisest baarituurist, teda ümbritsev süsteemne sotsiaalne masin toob ta aga tagasi liinile ja nüüd ongi Melanie otsustada, kas ta järgib oma ema ja tädi saatust või valib mõne teise raja.

Lõppude lõpuks võib ju küsida, kellele on näiteks tarvis ülekaalulisusest vabanemist? Kas inimesele endale või hoopis ühiskonnale, et ülekaalulised ei koormaks tervishoiusüsteemi ja oleks rohkem visasid töökäsi, kes toidaks sisenõudlusega SKT-d?

Ulrich Seidl on üks neid tänapäeva Euroopa filmiloojaid, kes oskavad esitada sotsiaalselt teravaid ja isiklikult intrigeerivaid küsimusi, sealjuures aga suudab ta säilitada südamliku suhtumise oma objekti - armastuse inimese vastu. Ja siin erineb ta väga oluliselt teisest moodsa euroopa kino shokirežissöörist – Lars Von Trierist. 

(Delta, 23.august)