Thursday, October 23, 2014

NAHA ALL (UNDER THE SKIN. JONATHAN GLAZER, 2013)



Briti noort lavastajat Jonathan Glazerit tuntakse seni kahe täispika filmi “Sexy Beast” (2000), “Birth” (2004) ja muusikavideote järgi, mida ta on teinud näiteks Radioheadile ja Massive Attackile. Õigupoolest on tal valminud kolm täispikka mängufilmi, neist viimane nimega “Under the Skin” aastal (2013). Kinos Artis ja ainult seal jookseb see film nime all “Naha all” ning jääb linale veel eelolevaks nädalaks, kinnitavad kinoomanikud.
“Under The Skin” pole meelelahutus, pigem võib vaataja end tabada pärast filmi soovilt nähtut kuidagiviisi lahti mõtestada, enda jaoks selgeks rääkida - mis see on? mida ma nägin? Michel Faberi ulmeromaanil põhinev film jätab võimalused avatuks - Scarlett Johansoni seiklusi inimvaenuliku vamptulnukana võib võtta kui võrdpilti tänapäeva ühiskonnas levinud hoolimatusele ja enesekeskusele. seda võib ka vaadata sugudevahelise võrdsuse/ebavõrdsuse problemaatika kontekstis. Kuid nii teadusliku-fantastika paremik töötabki - abstraktsioonina ja kommentaarina teravatele probleemidele inimese ja ühiskonna arengus. 


Scarlett Johanson kehastab filmis tulnukat, kes oma mootorratturitest kaaslastega püüab Šotimaal võrgutada ja hukutada üksikuid mehi. Vaataja ei saa suuremat teada tema ega ta kaaslaste motiividest, ilmselgelt on need inimese eetiliselt ja moraalselt vastuvõetamatud, kuid asja iva ongi mujal. Nimelt avastab saatusliku naise tegelaskuju ühel hetkel, et temas on ärganud kaastunne inimeste vastu ja ta laseb ühe oma ohvri tagasi vabadusse. Enamgi veel, ta püüab ka ise inimeseks saada, et tunda seda, mida ta kehastus tegelikult tunneks. 

Äratuntavaid motiive on siin sellistest linatöödest nagu Jean Cocteau “Orpheus” (1950), Don Siegeli “Invasion of the Body Snatchers”(1956), Claire Denis’ “Trouble every Day” (2001) ja David Lynchi “Elephant Man” (1980), kui nimetada vast esimesed olulisemad. Žanriliselt laiendab Glazeri film ulmefilmi piire eksperimentaalsest poeetikast horrorini ja sarimõrvaripõnevikust armastuslooni. Vaatajale võib ta olla ehmatav arusaamatus või kaasatõmbav mõtteralli, kus lavastaja on alati mitu sammu ees. Filmis on hetki, kus võiks oodata vaatajale vastutulekut, kuid Glazer seda ei tee. Ta hoiab vaatajat ekraani küljes eelkõige õhustiku kaudu. Planeet Maa on siin üks üksik koht, mida asustavad haletsusväärsed olendid. Kaubikuga mööda Šotimaa kauneid maastikke sõitev ilus naine on kummastavalt kõhedakstegev. Karusnahas Veenuse silmis on kurjakuulutav helk ja veripunaste huulte vahelt viirastuvad vampiirihambad. Scarleti tegelaskuju teostab küll end läbi laipade, aga tema viimaseks, ennastlunastavaks aktiks jääb põgenemine maalasest mehe eest, kes lähtub sestsamast ürgsest ihast, mida järgisid ka Scarleti tulnuka senised ohvrid. Vallutajast saab põgeneja ja võitjaks jääb seesama igikestev iha, kõik selle allutamise või ärakasutamise katsed on määratud läbikukkumisele. Ring saab täis ning kehahõivajad peavad alustama uuesti. Nad on mingi mõistmatu jõu teenrid, mis püüab end kas maksma panna või oma olemasolu siinpoolsuses kinnitada. Scarlett on üks neist, kuid kütkestavam kui mootorratturhiired marsilt, ta on vamp, femme fatale, võrgutaja, näkk, kes ettevaatamatuid uljaspäid hukutab. Näitlejana polegi Scarlett Johansonil Glazeri filmis suurt teha - roll ei nõua muud, kui olla. Tema tegelaskujus on kõigi nende lootusetust, kes üheöösuhetest püüavad leida igavest naudingut, kestvat õnne, kes usuvad inimsuhete loteriisse. Võitjaks jääb aga alati see, kes mängu korraldab. 

“Naha all” on ulmefilmi vormis mõtisklus inimeseks olemisest, olulisest oskusest näha ka sügavamale kui veetlev kest. Jonathan Glazer näitab end selle filmiga kui üht põnevaimat briti režissööri. Tema julgus eksperimenteerida žanrifilmiga toob tagasi usu ulmefilmi potentsiaali, mis ei pea piirduma vaid efektiderikka meelelahutusega.  

(Delta , 23.10)

1 comment:

Ralf said...

Raamat seletab natuke põhjalikumalt lahti, mis teoksil, nimelt Scarletti tegelane (raamatus Isserley) ja tema kaaslane tulevad Maale ja röövivad inimesi, et teha neist põrsataolised olevused nimega vodselid (nad kastreeritakse jms, tehakse muid koledusi), keda kasutada kodus toiduna, kus inimliha väga nauditakse. Ilmselt hea, et film ses osas umbmääraseks jäi.