LÕBUMAJA (Bertrand Bonello, 2011)

Bertrand Bonello "Lõbumaja", algupärase pealkirjaga "L'Apollonide - mälestusi ühest lõbumajast" viib vaataja XIX sajandi lõpu Pariisi, luksuslikku bordelli, kus armatseti šampusevannis ja oma keha pakkuvad noored naised liikusid ringi sametis ning pitsivahus. See oli ka kõrgklassi lõbumajade viimane õitseaeg, toonane majandussurutis tõstis aga peatselt rendihindu ja prostituudid pidid kolima tänavale, kuhu nad on jäänud senini. Bonello võtab peenetundeliselt ette selle põlatud ja teisalt ihaldatud ameti varjukülje ning liidab selle nutikalt üldisemasse konteksti. Esteetika katab erootika ja sotsiaalne taust saab peegliks üksikisiku
traagikale.
http://www.youtube.com/watch?v=uO3LgQkDCWE

Filmi ikooniliselt keskseks tegelaseks saab naine hüüdnimega Juuditar, kes satub ühe väärastunud kliendi ohvriks, mille tagajärjel jääb ta nägu moonutama võigas arm. Bonello loob sellega väga ilmeka kujundi,
tuues sellise groteskse koledusega esile ihale suunatud inimkaubanduse tõelise pale. Aga see pole Bonellole veel kõik - filmi lõpuminuteil, mida võib julgelt nimetada Grande Finale'iks, tõmmatakse sellele
kujundile veel üks keerd peale, kui Juuditar Madeleine'i painajalik unenägu ka pildis lavastatakse. Põnev on vaadata Bonello narratiivi käsitlust - lugu kulgeb lineaarselt ja kronoloogiliselt, samas viskab ka filmi stsenaariumi kirjutanud Bonello süžeesse kaadreid faabulas hoopis kaugemal asuvatest hetkedest. Bonello kasutab ka kaadri jagamise võtet, näidates üheaegselt mitmes ruumis toimuvat. Seda võtet kasutatakse peamiselt krimifilmides, et vaatajat sündmustiku üheaegse arenguga mitmes ruumipunktis kursis hoida, Bonello Lõbumaja pole aga krimifilm, ehkki ka siin on oma kriminaalne element. Jagatud kaadris ilmneb kõige paremini Bonello taotlus - näidata lõbumajas toimuvat võimalikult täpselt ja argiselt - naised pesevad ennast, söövad, magavad, valmistuvad õhtuks, et vastu võtta uusi kliente. Magus erootika taandub miinimumini, keha müüvad naised muutuvad seksinukkudeks, kelle peal aristokraadid ja töösturid oma iha
rahuldavad.  Hiilgav klantspilt peidab enda all mädanevaid hingi ja kodanlus õgib oma õisi. End võlavangi müünud naised ei tohi lubada mingeid tundeid, omaette väljas käimine on keelatud ja tulevik pea1 olematu, sest abikaasaks ei taha neid keegi. Kaitstud pole nad millegi eest, olgu see siis vägivald või haigused. Nii lõpetab üks filmi tegelastest Julie süüfilisehaigena nagu Emile Zola Nana. Kui Nana pidi aga oma elu lõpetama unustatuna, sünges üksinduses, siis Julie'd toetavad ta saatusekaaslased - iha vangid ja ühiskonna vangid, mida iha toidab. "Lõbumajas" polegi üht keskset tegelast, siin on mitu tegelaskuju, kes kõik kannavad erinevaid filmi seisukohalt olulisi tähendusvälju - Madeleine saab vägivalla, Julie kaitsetuse ja Pauline lapsikuse sümboliks. Nende perenaine, tähendusrikkalt laetud nimega Marie-France, kes lesestunult on võtnud kahe lapse kasvatamiseks ette lõbumaja pidamise, sümboliseerib siinjuures nii kasuahnust, kui ka
sellesama ühiskonna ohvrit, mille varjatud tahtmistele ta nii varmalt vastu tuleb.

Ühtlasi on Bertrand Bonello "Lõbumaja" tõsine ja kurb film sallivusest, tõrjutusest ning märgistatusest, mis seksuaalsuse varjatud poolega kaasas käib.

("Delta" Klassikaraadios 9.dets)