Wednesday, December 7, 2011

TREE OF LIFE (Terrence Malick, 2011)


Tänavune aasta on vist küll esimene kogu PÖFFi ajaloos, mil festivali lõpufilm hakkab kohe  linastuma ka realevis. nüüd on see juhtunud - Terrence Malicki "Tree of Life" ehk "Elu puu" jookseb Forumcinema ketis ja tunustust tuleb avaldada levitajale, sest tegu pole üleüldse niiöelda reavaataja filmiga, ehkki seda võiksid õigupoolest ära vaadata kõik, kes kunagi on võtnud vaevaks mõelda elu põhiküsimuste peale.
Terrence Malicki filmograafias viies film on tal kõige eksperimentaalsem ja ka tema intiimseim linatöö. Intiimne juba selles mõttes, et käsitleb iga inimese elus kõige lähedasemaid teemasid - perekond, ligimesed, surm ja armastus. Malick paneb proovile vaataja empaatia- ja ka kaasamõtlemisvõime, sest mingeid äratuntavaid lahendusi ta ei paku, filmis peaaegu et lugugi puudub. "Elu puu" räägib ühe keskikka jõudnud mehe lapsepõlvemälestustest ja kaotusvalust, mis ei taha kustuda. Ühtaegu esitab Malick väljakutse kogu universumile, pöördumata sealjuures otse Looja poole - maailma algusele viitava pildireaga küsib Malick - kust on pärit elu, kuidas tekivad läheudssuhted ja kuhu lähevad meile kallid inimesed siis, kui neid enam siin ei ole. Enamgi veel - Malick sunnib rohkem kui kahe tunnise, omaette kulgeva vaatemänguga vaataja mõtlema selle üle, kas me oleme teinud kõik, et oma lähedasi hoida, kas oleme teinud kõik, et me ei kahetseks, kui on liiga hilja. See on film vastutusest, usust ja lohutuse lõputust otsimisest. 

"Elu puu" on eepiline ja poeetiline suurteos, nii on Malick seda ilmselt kavadanud, suured küsimused nõuavad ka suurt vormi - väga olulise osa filmist hõlmavad vaatemängulised kaadrid loodusjõududest, valgusest ja värvidest; filmi tuumikuks oleva perekonna lugu on sellesse põimitud videopäeviku laadsete stseenidena ja seda kõike saadab peaaegu lakkamatult klassikaline muusika - Brahms, Bach, Mahler - õigupoolest on klassikalise muusika teadjal filmi huvitav vaadata juba selle poolest, et kui palju muusikalisi tsitaate ja lõike ta suudab ära tunda. Selge see, et nii öelda reavaatajale on selline katsumus liiast. Pole ju tegelikult lihtne leida end olukorras, kus su sülle on pandud suur perekonnapildialbum, kuhu on lisaks perepiltidele pandud terve rodu väljalõikeid loodusajakirjadest ja sa pead viisakusest selle kõik ära vaatama. Filmi puuduseks saabki see hõlmamatus, haaramatus, mis ilmneb püüus kogu universumi saladus ühe korraga ära lahendada. See on ambitsioonikas projekt, mis tekitab palju küsimusi. Teisalt on küsimused mõtlevale vaatajale just see, mille pärast kinno minna. Kuid üpris ilmselt on see film tahtnud olla suurem kui ta välja tuli. Sellises ambitsioonikuses ja üle ääre voolavas suurejoonelisuses meenutab ta üht teist tänavu oodatud aga pauguga läbi kukkunud linatööd - Lars Von Trieri maailmalõpuainelist "Melanhooliat" . Ehk siis - kasutage, aga omal riskil.

(Delta filmikomm 1.dets)

No comments: